Ola!

 Kuu on varsti läbi saamas ja  ma ei olegi teiega oma tegemisi jaganud. Niisiis teen väikse kokkuvõtte.

Kuigi ega minu päevades midagi erilist ei toimugi, rutiin on ammu juba uksele koputanud. Hommikul kooli, lõunal koju ja õhtul trenni. Nii mööduvadki minu viis päeva nädalas ja ma olen sellega jube rahul. Enam ei kujuta ettegi, elu ilma trennita. ;) Peatun praegu nädala Berliinis ja hetkel läheb siin kolmas päev ning ma tunnen juba puudust, et tahaks ennast liigutada ja midagi teha. Kooli tunniplaaniga olen ka jube rahul. Esmaspäev on ainuke pikk päev ja teised päevad on lühikesed. Näiteks neljapäeviti pean ma kooli minema ainult saksa keele pärast. See on ka ainus tund sel päeval.  Koolis on kõik väga abivalmid ja suhtuvad minusse hästi, samuti ka õpetajad on väga avatud. 

 Olgu, nüüd siis minu tegemistest. Käisime üks esmaspäeva õhtu Erika ja tema sõbrannaga kinos. Kino oli tõsiselt retro, väga omapärane iseenesest. Film rääkis ühest halvatust mehest, kes tahtis ka enne surma eluvilju maitsta. Ega see film nüüd minu lemmikute hulka küll ei kuulu, aga täitsa vaadatav ja mõtlemapanev oli küll. http://www.youtube.com/watch?v=Fy2y7UIpgP4 Siin on trailer, kui kellegile huvi pakub. Koolis olen kirjutanud viimaste nädalate jooksul üpris palju klausureid ja käinud ka isegi tahvli ees. Mina, kes enda arust keemiast kohe üldse mitte midagi ei jaga ja täitsa tumm-tumm (loll saksa keeles) saan klassis kõige paremini hakkama. Reedel 15 märtsil oli meil esimene kt kogu aast ajooksul. Terve selle aasta jooksul õpitud materjali peale. Minul ju aga oli ainult sellest üks pisikene osa. Terve nädala valmistusin selleks kt-ks, et näidata õpetajale, et ma ikka pingutan ja mis siis välja tuli, oli see, et reede hommikul kui kt kätte sain, sain vaid sinna kõigest kaks asja kirjutada ja ülejäänud asju ma absull ei jaganud. See tegi küll meele veidi kurvaks, et noo mispärast ma siis küll nii pingutasin. Eks kooli minnes näis, mis siis Herr Büttner sellest ka arvab. 

 Häid uudiseid on ka, kes veel ei tea, siis meie pisike Marta Mileena täiendas 12. märtsil minu tädiseisust. Tõeline ingel on ta ikka. Pilte vaadates on jube kurb, et ma teda nii pea veel ei näe. (Mammu, ära väga palju kasva eks!)

Ega muud väga lisada praegu ei olegi. Kirjutan teile kindlasti see nädal ka oma Berliini seiklustest, sest on, mida teiega jagada. ;)

Ilusat päikeselist kevade algust teile sinna külma Eestissse! :)