Hei taas!
Esiteks vabandan, et ei ole endast terve kuu märku andnud. Nädalad mööduvad nii kiiresti, päevi võib võrrelda autodega kiirteel. Üritan siis sellest kiirest kuust väikse kokkuvõtte teile teha. Olen siin uues peres juba kuuaega olnud, kuid tunne on nagu elaksin siin juba aastaid. Pere on täpselt selline, nagu ma enne Saksamaale tulekut kõike seda ette kujutasin. Mul läks vähem kui nädal, kui olin juba ennast sisse suutnud elada. Eks kõigele sellele aitasid kaasa ka tüdrukud. Ema ja isa suudan ma ka isegi võtta, kui vanemaid ning minu kahele õekesele ei jagu mul sõnu. Nad toovad iga päev minu päeva päikese ning tagasi tulles ei kujuta ma ette, mis ma ilma nendeta tegema hakkan. Kui nad mõnipäev kaklevad ja mul sellest üle viskab, siis teen ma natuke häält ja asi lahendatud. Uskumatu kuidas nad mind kuulavad ja minust lugu peavad. Kõik mida mina teha palun, tehakse otsejoones. Eriti minu noorem õde. Ta käib koolis ainult riietega, mis mina talle välja olen valinud ning kooli kõlbab minna ainult minu tehtud patsidega. :) Eriti armas on see, kui nad hommikul minu voodissse ronivad ning kaissu poevad. Muidugi räägivad nad kõigile uhkusega, et neil on maailma parim suur õde. Nii nad mind kutsuvad, ka ema ja isa räägivad minust kui suurest tütrest. Neil on ka kõik plaanid välja mõeldud, kuidas saaks pikendada minu siia jäämist ning nad räägivad sellest iga päev. Kui nüüd ausalt ütlen, siis ma isegi mõtlen selle peale, et pikendada oma aega siin. Aga see kõik selleks, pidin teile hoopis rääkima, mis ma teinud olen.
Mai alguses käisime Hannoveris loomaaias ema ja tüdrukutega. Ilm oli täpselt, kui selleks päevaks tellitud, seega see päev läks igas mõttes korda. Loomaaed on seal jaotatud teemade järgi, Aafrika, Austraalia jne. Muidugi leidus seal loomi, keda Eesti lomaaias kohata ei saa. Õhtu lõpetasime kogu perega kreeka restoranis, kus käisime tähistamas minu esimest nädalat nende juures.
Mais on siin palju punaseid pühi, seega oli koolist mitmeid päevi vabu. Kasutasime neid päevi kasulikult ära. Ükspäev käisime Stadtkateris, isa kurikuulsat burgerit söömas. Uskumatu, kui häid asju ikka tehakse. Seda ei anna kirjeldada, vaid peab ise proovima. Ükski burger ei ületa seda. Isa tuli mulle see kolmapäev trenni järgi ja terve auto lõhnas burgerite järgi. Muidugi oli ta kaks kaasa võtnud. Oii kuidas ma võitlesin iseendaga, sest kell kümme õhtul süüa midagi sellist ja eriti peale trenni, noo see nii ikka ei lähe mitte kuidagi moodi. Igatahes sain ma võitu oma isust.
Üks esmaspäev läksin kooli teadmisega et mul on nagu ikka tavaline koolipäev 7:45-15:30. Kooli jõudes aga selgus, et üheksast tunnist on mul ainult kaks ja ülejäänud vaba. Oii kuidas ma selle üle rõõmustasin, ilm oli ka õnneks super ning selle võimaluse kasutasin ma ära ning läksin päikest võtma. Peale lõunat sõitsime tüdrukutega Lemgosse, Henryl oli trenn ning me Annaga läksime shoppasime veidi sel ajal.
Nädalavahetusel oli aga Norbertil suur sünnipäeva pidu. Läksin juba reedel sinna, ei aidata Erikat. Küpsetasin kooki ning tegime salateid. Selle juurde kuulus ka muidugi meie maailma arutamine, millest olin ma puudust tundnud. Peale lõunat laupäeval tulid ka külalised ja nii se pidu pihta hakkaski. Kokkuvõtvalt oli see pidu tore ning tutvusin uute põnevate inimestega. Pühapäeval taas koju jõudes oli tüdrukutel nii hea meel, et ma taas kodus olen, et tervelt pool tundi kallistasid mind. :)
Mida põnevat me siin siis veel teinud oleme? Grillinud naabritega, meil on siin mega ägedad naabrid, Karina ja Luts ning nendega grillimine on mulle alati meeltmööda. Eriti kui iss grillib, siis sööb vast igaüks samasuguse isuga nagu jõulualupäeval. Koos tüdrukutega oleme kooki küpsetanud ning ükspäev tegin ma lõunaks oma lemmikut kapsahautist. Tüdrukud sellest väga vaimustunud küll ei olnud, eriti Anna, kes ei söö ühtegi puu- ega juurvilja, aga meie emaga jäime väga rahule. Ta lausa ootab järgmist korda. Muidugi oleme veelkord shoppamas käinud ning ükspäev tegime ka väikese väljasõidu ühte miniloomaada ja erilisse puude parki, kus puud on kokku kasvanud ja oksad ülatuvad vastu maad.
Eelmine nädalavahetus käisin väikesel YFU seminaril. Selle otsuse langetasin ma ka kolmapäeval ja reedel oli juba minek. Ega ma sinna eriti ei kippunud ja tuju minna ei olnud, kuid siiski otsustasin, et okei, eks ma siis lähen. Olin rongijaamas ja ootasin bussi, et sõita sinna külla, kus see toimuma pidi ja kes järsku sinna tuleb, on Anya (tai tüdruk keskaasta seminarilt). Oii kui õnnelikud me olime ja muidugi jutuajamisel lõppu ei paistnudki. Sinna jõudes selgus, et kokku tuleb kuni kaheksa inimest. Me olime nii pettunud ning arutasime, kui igav nädalavahetus meil seal tuleb, aga kõik läks hoopis teisiti. Selle paari päevaga saime me kõik omavahel väga hästi läbi. Kõik suhtlesid kõigiga ning mis oli eriti suureks plussiks, et mitte ühegi vahetusõpilase kodumaa ei kordunud, seega sai ainult rääkida saksa keelt. Laupäeval käisime kõik koos jalgpalli vaatamas ja nii see aeg läkski. Ausalt ütlen, siis enam ei kipu ma ühelegi seminarile, kus on üle 10 inimese, aga sellisest võin ma ainult unistada, sest tavaliselt on miinimum 20. Seega saab selle nädalavahetuse korda läinuks lugeda ja kindlasti ei kahetse ma sinna minekut.
Nii ongi see kuu läinud, muidugi selle kõige juurde kool ja trennid. Andsin eile oma panuse aastaraamatusse ning siin see on.
Ega mul rohkem midagi lisada ei ole. Teil on seal kohe-kohe vaheaeg aga minul on veel kool juuni lõpuni, seega kadestan teid. Olge tublid ning ilusat algvavat suve!
Teie,
Triin
Esiteks vabandan, et ei ole endast terve kuu märku andnud. Nädalad mööduvad nii kiiresti, päevi võib võrrelda autodega kiirteel. Üritan siis sellest kiirest kuust väikse kokkuvõtte teile teha. Olen siin uues peres juba kuuaega olnud, kuid tunne on nagu elaksin siin juba aastaid. Pere on täpselt selline, nagu ma enne Saksamaale tulekut kõike seda ette kujutasin. Mul läks vähem kui nädal, kui olin juba ennast sisse suutnud elada. Eks kõigele sellele aitasid kaasa ka tüdrukud. Ema ja isa suudan ma ka isegi võtta, kui vanemaid ning minu kahele õekesele ei jagu mul sõnu. Nad toovad iga päev minu päeva päikese ning tagasi tulles ei kujuta ma ette, mis ma ilma nendeta tegema hakkan. Kui nad mõnipäev kaklevad ja mul sellest üle viskab, siis teen ma natuke häält ja asi lahendatud. Uskumatu kuidas nad mind kuulavad ja minust lugu peavad. Kõik mida mina teha palun, tehakse otsejoones. Eriti minu noorem õde. Ta käib koolis ainult riietega, mis mina talle välja olen valinud ning kooli kõlbab minna ainult minu tehtud patsidega. :) Eriti armas on see, kui nad hommikul minu voodissse ronivad ning kaissu poevad. Muidugi räägivad nad kõigile uhkusega, et neil on maailma parim suur õde. Nii nad mind kutsuvad, ka ema ja isa räägivad minust kui suurest tütrest. Neil on ka kõik plaanid välja mõeldud, kuidas saaks pikendada minu siia jäämist ning nad räägivad sellest iga päev. Kui nüüd ausalt ütlen, siis ma isegi mõtlen selle peale, et pikendada oma aega siin. Aga see kõik selleks, pidin teile hoopis rääkima, mis ma teinud olen.
Mai alguses käisime Hannoveris loomaaias ema ja tüdrukutega. Ilm oli täpselt, kui selleks päevaks tellitud, seega see päev läks igas mõttes korda. Loomaaed on seal jaotatud teemade järgi, Aafrika, Austraalia jne. Muidugi leidus seal loomi, keda Eesti lomaaias kohata ei saa. Õhtu lõpetasime kogu perega kreeka restoranis, kus käisime tähistamas minu esimest nädalat nende juures.
Mais on siin palju punaseid pühi, seega oli koolist mitmeid päevi vabu. Kasutasime neid päevi kasulikult ära. Ükspäev käisime Stadtkateris, isa kurikuulsat burgerit söömas. Uskumatu, kui häid asju ikka tehakse. Seda ei anna kirjeldada, vaid peab ise proovima. Ükski burger ei ületa seda. Isa tuli mulle see kolmapäev trenni järgi ja terve auto lõhnas burgerite järgi. Muidugi oli ta kaks kaasa võtnud. Oii kuidas ma võitlesin iseendaga, sest kell kümme õhtul süüa midagi sellist ja eriti peale trenni, noo see nii ikka ei lähe mitte kuidagi moodi. Igatahes sain ma võitu oma isust.
Siin see on.
Üks esmaspäev läksin kooli teadmisega et mul on nagu ikka tavaline koolipäev 7:45-15:30. Kooli jõudes aga selgus, et üheksast tunnist on mul ainult kaks ja ülejäänud vaba. Oii kuidas ma selle üle rõõmustasin, ilm oli ka õnneks super ning selle võimaluse kasutasin ma ära ning läksin päikest võtma. Peale lõunat sõitsime tüdrukutega Lemgosse, Henryl oli trenn ning me Annaga läksime shoppasime veidi sel ajal.
Nädalavahetusel oli aga Norbertil suur sünnipäeva pidu. Läksin juba reedel sinna, ei aidata Erikat. Küpsetasin kooki ning tegime salateid. Selle juurde kuulus ka muidugi meie maailma arutamine, millest olin ma puudust tundnud. Peale lõunat laupäeval tulid ka külalised ja nii se pidu pihta hakkaski. Kokkuvõtvalt oli see pidu tore ning tutvusin uute põnevate inimestega. Pühapäeval taas koju jõudes oli tüdrukutel nii hea meel, et ma taas kodus olen, et tervelt pool tundi kallistasid mind. :)
Mida põnevat me siin siis veel teinud oleme? Grillinud naabritega, meil on siin mega ägedad naabrid, Karina ja Luts ning nendega grillimine on mulle alati meeltmööda. Eriti kui iss grillib, siis sööb vast igaüks samasuguse isuga nagu jõulualupäeval. Koos tüdrukutega oleme kooki küpsetanud ning ükspäev tegin ma lõunaks oma lemmikut kapsahautist. Tüdrukud sellest väga vaimustunud küll ei olnud, eriti Anna, kes ei söö ühtegi puu- ega juurvilja, aga meie emaga jäime väga rahule. Ta lausa ootab järgmist korda. Muidugi oleme veelkord shoppamas käinud ning ükspäev tegime ka väikese väljasõidu ühte miniloomaada ja erilisse puude parki, kus puud on kokku kasvanud ja oksad ülatuvad vastu maad.
Eelmine nädalavahetus käisin väikesel YFU seminaril. Selle otsuse langetasin ma ka kolmapäeval ja reedel oli juba minek. Ega ma sinna eriti ei kippunud ja tuju minna ei olnud, kuid siiski otsustasin, et okei, eks ma siis lähen. Olin rongijaamas ja ootasin bussi, et sõita sinna külla, kus see toimuma pidi ja kes järsku sinna tuleb, on Anya (tai tüdruk keskaasta seminarilt). Oii kui õnnelikud me olime ja muidugi jutuajamisel lõppu ei paistnudki. Sinna jõudes selgus, et kokku tuleb kuni kaheksa inimest. Me olime nii pettunud ning arutasime, kui igav nädalavahetus meil seal tuleb, aga kõik läks hoopis teisiti. Selle paari päevaga saime me kõik omavahel väga hästi läbi. Kõik suhtlesid kõigiga ning mis oli eriti suureks plussiks, et mitte ühegi vahetusõpilase kodumaa ei kordunud, seega sai ainult rääkida saksa keelt. Laupäeval käisime kõik koos jalgpalli vaatamas ja nii see aeg läkski. Ausalt ütlen, siis enam ei kipu ma ühelegi seminarile, kus on üle 10 inimese, aga sellisest võin ma ainult unistada, sest tavaliselt on miinimum 20. Seega saab selle nädalavahetuse korda läinuks lugeda ja kindlasti ei kahetse ma sinna minekut.
Nii ongi see kuu läinud, muidugi selle kõige juurde kool ja trennid. Andsin eile oma panuse aastaraamatusse ning siin see on.
Ega mul rohkem midagi lisada ei ole. Teil on seal kohe-kohe vaheaeg aga minul on veel kool juuni lõpuni, seega kadestan teid. Olge tublid ning ilusat algvavat suve!
Teie,
Triin
