reede, 25. jaanuar 2013

Vaheaeg + jaanuar

 Taaskordselt olen jäänud veel eelmisesse aastasse. 25. detsember ei olnudki midagi erilist või ma lihtsalt ei mäleta? 26. detsember tulid aga sugulased külla. Saime jälle kingitusi, seekord maiustusi. Sõime rakletti ja ajasime juttu nagu ikka. 26 aga sõitsime kõik koos peale johannese Bayerisse, Peteri juurde. Seekord jäime ainult üheks päevaks ja õhtul tulime tagasi. Muidugi oli tore teisi jälle näha ja tüdrukud rõõmustasid meie tuleku üle eriti. Auto sõit oli aga kõige selle juures üks suur miinus, kitsas ja jube palav (meil on siin 30 aastat vana auto, nii et võite ette kujutada, et konditsioneer oli muidugi omadega täitsa läbi).
 Ega kuni aastavahetuseni midagi ei toimunudki. Olime kodus, 30nda õhtul käisime jälle kohalikus itaalia restoranis. oli 31ne hommik ja mul plaane ei olnud. Kuupäevadest ei olnud mul ka sel ajal aimu ja nii ma siis sel hommikul ei teadnudki, et täna on aasta viimane päev. Alla hommikust sööma minnes avastasin. Mõtlesin, et mis siis ikka, saadan aasta ära iseenda seltsis ja ega mul sellest kahju ei oleks olnud ka. Peale lõunat, aga helistas Johannes ja kutsus mind endaga. Haarasin siis härjal sarvist. Minema pidime tema sõbra juurde, kes oli hiljuti uude majja just kolinud. Sõitsimegi siis seitsme ajal Sinsheimi. Kaugele see siit ei jää, maksimaalselt 20 km. Sõime taaskordselt rakletti ja ega midgi erilist ei tehtudki. Kaheteist ajal läksime välja, soovisime head uut aastat ja kella kaheks olid juba kõik voodisse pugenud. Kõik +30 eluaastat, ega midagi suurt oodata ju ei olnudki. Pean ka kindlasti seda mainima, et kui kohale sinna jõudsime, oli mu esimene küsimus vennale, on see ikka õige koht? Ta naeris ja vastas, et onon. Astusin siis autost välja ja minu silmad ei ole enne veel midagi sellist näinud. See ei olnud maja ega villa, vaid reaalne loss. Nüüd on see hetk, kus võite ette kujutada ameerika seriaalide rikkurite maju, sest täpselt selline see oligi. http://25.media.tumblr.com/0b75c74f4de8c080e7a33e14e4df79dd/tumblr_mfs18wv8jn1s1ynwgo1_500.jpg Võib lausa öelda, et see oli selle pildiga üks ühele. Taga hoovis oli suur bassein ja suur tiik jaapani kuldkaladejaoks. Ma tahtsin kõike seda nähes õhku ahmida. Johannes naeris vaid minu üle ja rääkis siis, et Danieli isa on üks Saksamaa rikkamaid mehi. Siis jooksis mulle kõik kohale. Samuti ka sisemus oli väga võimas. Sealne veedetud öö, oli lausa etem kui presidendi sviit. Eraldi magamistuda ja vannituba, mida veel tahta olekes vaid võinud. Nüüd kui tagasi mõeldes, siis ma ise igapäevaselt elada seal ei suudaks. Kodu tunne puudub sellises kohas absoluutselt. Mööbel oleks rohkem lisatud nagu ilustuseks, mitte kasutamiseks. Hommikul tulime sealt ka tulema kusagil 10 ajal.
 4ndal jaanuaril, reedel, läksime kogu perega tõlgituna musta metsa. See oli see kogupere jõulukink. Nädalavahetus hotellis. Hommikul enne sinna minekut, käisime ka korra Prantsusmaal shoppamas. Jõudsime siis peale lõunat sinna. Pidin jagama tuba Johannese ja Magdalenaga. Mina, kui kõige noorem, pidin magama muidugi välivoodil. Veetsime siis aega kuni õhtusöögini basseinis, saunas, mullivannis. Õhtusöök oli viie käiguline ja muidugi imemaitsev. Õhtuks olid kõik väga väsinud ja otsustasimegi veidi varem magama minna. Muidugi minu öö oli hullemast hullem. Magada ei saanud ma pea silmatäitki, sest see voodi oli õudusetipp. Jalutasin kaks korda öösel ringi ja keerasin ühelt küljelt koguaeg teisele. Samuti ei olnud ka Johannese uni minu pärast kõige kvaliteetsev. Sõime hommikust ja läksime jalutasime sealses väikeses linnakeses. Ilm oli väga kehv, vihma sadas ja mul väga tuju ei olnud. Tagasi hotelli jõudes pidime minema matka rajale mis oli 7 km. Oii kuidas me sinna Johannesega minna ei tahtnud. Ilm oli kehv, mina magamatta ja Johannesel samuti tuju ei olnud. Rada oli pehme ja porine. Nii ma siis seal vingusin, ema ja isa olid mu peale üpris tigedad, aga sel hetkel ei läinud see mulle karvavõrtki korda. Seal oli väga mägine ja ma oleks meeleldi seigelnud seal, kui oleks olnud ilus ilm, sest siis oleks olnud need vaated ka vaatamist väärt. Muidugi sellest seitsmest kilomeetrist sai hoopis kümme, sest keegi teed ei teadnud, kuhu edasi minna. Neid erinevaid radu oli seal küllaga, nii me siis ekslesime. Hotelli tagasi jõudes ei olnud enam minu musta värvi püksid ja jalanõud enam mustad vaid üleni pruuni sopaga koos. Oii ma olin tige. :D Õnneks läks see vaikselt üle kui sai jälle sauna ja basseini lõõgastuma. Õhtusöögil ei rääkinud ma midagi. Mõtlesin oma mõtteid ja ega mul väga tuju ka ei olnud. Peale seda mängisime lauamänge ja kui oli aeg taas magama minna, siis tõstsime Magdalenaga minu madratsi selleks ööks maha. Veider, Euroopas nelja tärni hotellis ja mina magan põrandal. :D Õnneks aga see öö sain ma tõesti korralikult magada. Pühapäeva hommikul sõime hommikust ja hakkasime startima. Sõitsime läbi ka ühe vaatamisväärsuse juurest, aga see ei vastanud kellegi ootustele.






Tõestus, et ma reaalselt magasingi maas.
  



 Esmaspäeval pidi taas jälle kooli minema. Inka õps küsib peale igat vaheaega, mida ma vaheajal tegin, kas käisin ka ikka Eestis. Mul on inkas kaks lahedat klassivenda, kes on parjad naljanumbrid. Õpetaja ütles, et küsime midagi Triinu käest, eesti jõulude kohta. Üks nendest poistest küsib, et kus sa elad, ma siis küsisin selle peale, et kas siin? Ta vastas, et jah. Ma siis ütlesin, et Hüffenhardtis. Teine kutt selle peale, sa ju ei tahtnud seda küsida, ma tean ju kus ta elab, miks sa minu käest ei küsinud. Teine talle vastu; tahtsin küll seda küsida. Ja nii nad seal vaidlesid. Kõigile pakkus see nalja, aga eriti mulle.  Koju jõudes oli mulle ka veel üks üllatus, nimelt oli tulnud mulle pakk ja kolmapäeval sain jälle paki. Aitäh teile kallid emme, ristiema ja Liis, et tõite mu päeva õnnekiiri! :)
  


Teine pakk ei näinud välja küll väga esinduslik, aga sisu see-eest super!



 Laupäeval (12. jaanuaril) sõitsin Stuttgardisse. Sain kokku Isabella, Inka ja Bamiga (Bam on pärit Taist). Nii hea olid neid taas üle pika aja näha. Käisime shoppamas, lõunat söömas ja kinos. Üks väga mõnus laupäev oli.
 Eelmine nädal oli aga väga kirju. Esmaspäeval ja teisipäeval käisin nagu tavaliselt koolis ja juba neljapäeval istusin Frankfurdis lennuki peale, et koju sõita. Esmalt muidugi Helsingisse ja siis Tallinna. Helsingis kuulsin esimest korda üle pika aja eesti keelt. See tundus väga veider ja võõras. Koju jõudes tundsin, et ma ei olekski sealt nagu ära olnud. Kõik oli täpselt nii nagu enne ja see oli supper tunne. Reedel nägin ka lõpuks teisi ja see andis mulle kinnitust, et minu sõbrad on ikka üle kõige!!! Samuti ka nemad ei ole muutunud ning üks ja sama jutt on ka. Ma tundsin ennast sel hetkel tõsiselt hästi ja õnnelik koos nendega. Terve pühapäeva olin ma haige ja veetsin voodis. Pidime juba kell pool neli öösel lenujaama sõitma. Muidugi ei olnud mul ka tervis siis veel väga hea, aga tuli minna. Kartsin kõige rohkem selle juures lennusõitu, et äkki hakkab paha, mis ma siis teen. Ümber istumine oli mul Helsingis. Saksamaal oli aga niinimetatud lumetorm ja ka kõik pühapäevased lennud Saksamaal olid tühistatud. Nii oli ka esmaspäeval. Pikutasin seal ja olin juba alla andmas, et ei saagi täna minna, veedan öö lennujaamas. Sain ka jutule ühe eesti kutiga, kes pidi Sydneysse sõitma, aga samuti läbi Frankfurdi ja Hong Kongi. Nii me siis seal ootasime. Vahepeal sain ka kaks korda magada. Kusagil seitse või kaheksa tundi hiljem otsustati siis, et meie lend toimub. Jõudsin siis Frankfurti ja pidin tagasi rongidega minema, nii nagu tulingi. Vaataasin endale kõik sobivad rongid valmis, ostsin pileti ja läksin siis rongijaama. Samuti oli kogu rongiliiklus peapeale pöördunud selle lumetormi pärast. (Mainin ära, et ei olnud siin mitte midagi, täiesti tavaline sajuta ilm vaid veidi sula, aga neil ongi kombeks siin nii paanitseda). Olin õigel perroonil ja rong tuli ette. Istusin siis peale ja sõitsin. Minut hiljem avastasin, see ju vale rong. Maha oli ju siis juba hilja minna. Muidugi oli see ICE, kõige kiiremad rongid Saksamaal. Sõitsin siis esimesse peatusesse, mis oli ligi 200 km eemal. Ootasin siis tund, et tagasi sõita. Rongi ei kuskil. Ootasin veel tund, siis lõpuks tuli. Sõitsin tagasi ja tuli veel tund oodata, et saada õige peale. Ootasin taaskord õigel perroonil, jumal tänatud, et ma vaatasin kõrval tablood, sest see rong tuli sinna ja oli juba ees, kui ma seda vaatama hakkasin, aga ei ühtegi teadet selle kohta. Oii kuidas ma nende sakslaste paanikat kirusin. Kui nad teevad sellisest asjast nii suure paanika, siis Eestis ei saaks nad absoluutselt elada. Sõitsin siis Manheimi ja pidin taas ümber seal istuma. Seal sujus kõik õnneks hästi. Kõju jõudsin ma pool kümme, plaanipäraselt oleks pidanud juba kell üks kodus olema, aga jah, nende niinimetatud lumetorm. 
 Teisipäeval ja kolmapäeval ma ennast veel piisavalt hästi ei tundnud, et kooli minna, seega olin kodus ja puhkasin. Täna on reede ja kui ma eelmisele nädalale tagasi vaatan, siis see oleks kõik nagu eile olnud, aeg möödub ikka jube kiirelt. Mul on siin ka hetkel üpris kiired ajad. Olen vahetamas peret ja kooli. Kuhu ma edasi lähen ja mis minust saab, seda ma ei tea. Ehk kirjutan juba järgmist postitust kusagilt mujalt ja siis räägin täpselt ka teile kõigest.
Seniks aga ole tublid!

Teie,
Triin

teisipäev, 15. jaanuar 2013

Jõululaupäev



Hei taas. Uus kuu on juba poolenisti läbi ja ma ei olegi jaganud teiega veel oma eelmise aastalõpu tegemisi. Nimelt olen jäänud oma järjega 24. detsembri juurde. Hommik algas üpris vara ja rõõmsameelselt. Selline mega hea tunne oli sees. Läksime kõik tüdrukutega alla, sõime ja pärast seda hakkasime õhtuks süüa tegema Terve päev üks vaaritamine käiski. Ma ikka lootsin pikisilmi sel päeval, et mu pakk Eestist jõuab ikka ka kohale, sest seal olid ju sees ka teiste kingitused. Kell oli siis lõpuks kusagil viie kandis,, kui lastega kirikusse läksime. Ema ja isa jäid koju. Julia ja Marie tulid ka. Kirik oli rahvast pungil täis, lapsi oli isegi rohkem, kui täiskasvanuid. Lauldi, kirikukoorilapsed mängisid pilli jne. Pool seitse hakkasime siis kodupoole taas liikuma. Ema ja isa ootasid küünaldega meid ukse juures ja soovisid kõigile häid jõule. See oli nii armas neist. Läksime siis edasi sööma. Muidugi ei olnud jõululaual tavalist seapraadi, verivorsti ja hapukapsast. Esimeseks käiguks oli püreesupp. Teiseks oli ravioolid, lehtsalat ja lehttainasse mässitud poolküpsetatud liha, peekoni ja pistaatsiapähkli kreemiga. Kui te mõtlete nüüd, et see liha võis maitsta lihtsalt super, siis mul ei ole õrna aimugi, milline selle maitse olla võis. Ma ei söönud seda esiteks, sest see oli minujaoks pooltoores  ja teiseks, mulle pole kunagi sellist sorti liha maitsenud. Magustoidule ma nime ei oskagi panna. Šokolaadikreem ananassiga või miskit sellist. Peale suurt söömingut pidin mina olema senikaua köögis, kuni kristuslaps helistab kella. Neil ei käi siin jõulude ajal jõuluvana vaid kristuslaps või jeesuslaps, vahet ei ole. Kui lõpuks uksekell oli ära olnud, siis sain ma minna elutuppa. Seal oli pime ja kõik küünlad põlesid. Hakkasime siis koos laulma jõululaule ja pidin neile ka püha ööd eesti keelsete sõnadega laulma. Kõik olid pärast seda nii vaimustuses. Siis tuli aga kinkide jagamise kord. Ma ei ole iial nii palju kingitusi vast saanud, kui siis. Pea igaüks oli teinud kaks kingitust. Nüüd tahate kindlasti teada, mida ma siin sain. Mida ikka üks tüdruk saada võib. Küünelakke, huulepulki, ehteid, lõhnu, kehakreeme, magusat, saksa keelse lauamängu, Primarki kinkekaardi, raha, shampust ja kolmepäevase hotelli paketi, kus me kõik koos perega juba ära käisime. (Sellest kirjutan järgmises postituses). Need kaks viimast kingitust meeldisidki mulle endale kõige rohkem. Kell oli kusagil kümne kandis, kui uuesti kõik koos kirikusse läksime. Seekord oli kirik vaid poolenisti täis. Lapsi ei olnud, olid vaid täiskasvanud. Programm oli põhimõtteliselt sama. Programm oli poole peal, kui pool saali püsti tõusid ja hakkasid kõik pühaisa poole minema. Muidugi ka minu terve pere. Ma vaatasin hoolega, mis toimus. Inimene istus toolipeale ja pühaisa pani oma käed tema peapeale ja hakkas lugema õnnistust. Kui ema sealt tagasi tuli, ütles, et ma ka ikka läheks. Mõtlesin, et mis ei tapa, teeb tugevaks ja läksingi. Olin viimane. Jõnksatus käis seest läbi küll, kui seal istusin ja pühaisa mulle järgmiseks aastaks õnnistuse peale pani. Nüüd olen ma siis see aasta jumala kaitse all. J Kui kõik jälle läbi sai, siis joodi väljas teed ja glögi. Edasi suundusime  Johannese juurde, kuhu tuldi ka tema sõbrad. Nii öelda aftekas toimus siis tema juures. Ega ma seal kaua ei olnudki, tulin kusagil kaheteistkümne ajal tulema. Sellega minu jõululaupäev ka lõppes. 



Minu advendikalender.


Gaby tegi meile kolmele ema ja isaga samuti ühe advendikalnedri.



Absoluutselt igast saksa kodust leiab advendipärja või kuidas nad seda nimetavad. Igal advendil süüdatakse üks küünal.





Johannes ongi koguaeg selline poosetaja






Sakslastele omane jõuludekoratsioon. Erinevatel korrustel on tegelased piiblist. All on küülnad ja kui need põlema panna, siis hakkavad kõik korrusedkeerlema. See on isiklikult sada aastat vana. Ema vanaema oma.






kolmapäev, 2. jaanuar 2013

2013!

 Ja ongi lõpuks käes! Juhhuu.... Soovin teile kõigile ilusat uut, tulgu see siis kordi parem, kui oli eelmine ning et teie kõigi soovid ka täituksid! :)