Jõululaupäev

Hei taas. Uus kuu on juba poolenisti läbi ja ma ei olegi jaganud teiega veel oma eelmise aastalõpu tegemisi. Nimelt olen jäänud oma järjega 24. detsembri juurde. Hommik algas üpris vara ja rõõmsameelselt. Selline mega hea tunne oli sees. Läksime kõik tüdrukutega alla, sõime ja pärast seda hakkasime õhtuks süüa tegema Terve päev üks vaaritamine käiski. Ma ikka lootsin pikisilmi sel päeval, et mu pakk Eestist jõuab ikka ka kohale, sest seal olid ju sees ka teiste kingitused. Kell oli siis lõpuks kusagil viie kandis,, kui lastega kirikusse läksime. Ema ja isa jäid koju. Julia ja Marie tulid ka. Kirik oli rahvast pungil täis, lapsi oli isegi rohkem, kui täiskasvanuid. Lauldi, kirikukoorilapsed mängisid pilli jne. Pool seitse hakkasime siis kodupoole taas liikuma. Ema ja isa ootasid küünaldega meid ukse juures ja soovisid kõigile häid jõule. See oli nii armas neist. Läksime siis edasi sööma. Muidugi ei olnud jõululaual tavalist seapraadi, verivorsti ja hapukapsast. Esimeseks käiguks oli püreesupp. Teiseks oli ravioolid, lehtsalat ja lehttainasse mässitud poolküpsetatud liha, peekoni ja pistaatsiapähkli kreemiga. Kui te mõtlete nüüd, et see liha võis maitsta lihtsalt super, siis mul ei ole õrna aimugi, milline selle maitse olla võis. Ma ei söönud seda esiteks, sest see oli minujaoks pooltoores  ja teiseks, mulle pole kunagi sellist sorti liha maitsenud. Magustoidule ma nime ei oskagi panna. Šokolaadikreem ananassiga või miskit sellist. Peale suurt söömingut pidin mina olema senikaua köögis, kuni kristuslaps helistab kella. Neil ei käi siin jõulude ajal jõuluvana vaid kristuslaps või jeesuslaps, vahet ei ole. Kui lõpuks uksekell oli ära olnud, siis sain ma minna elutuppa. Seal oli pime ja kõik küünlad põlesid. Hakkasime siis koos laulma jõululaule ja pidin neile ka püha ööd eesti keelsete sõnadega laulma. Kõik olid pärast seda nii vaimustuses. Siis tuli aga kinkide jagamise kord. Ma ei ole iial nii palju kingitusi vast saanud, kui siis. Pea igaüks oli teinud kaks kingitust. Nüüd tahate kindlasti teada, mida ma siin sain. Mida ikka üks tüdruk saada võib. Küünelakke, huulepulki, ehteid, lõhnu, kehakreeme, magusat, saksa keelse lauamängu, Primarki kinkekaardi, raha, shampust ja kolmepäevase hotelli paketi, kus me kõik koos perega juba ära käisime. (Sellest kirjutan järgmises postituses). Need kaks viimast kingitust meeldisidki mulle endale kõige rohkem. Kell oli kusagil kümne kandis, kui uuesti kõik koos kirikusse läksime. Seekord oli kirik vaid poolenisti täis. Lapsi ei olnud, olid vaid täiskasvanud. Programm oli põhimõtteliselt sama. Programm oli poole peal, kui pool saali püsti tõusid ja hakkasid kõik pühaisa poole minema. Muidugi ka minu terve pere. Ma vaatasin hoolega, mis toimus. Inimene istus toolipeale ja pühaisa pani oma käed tema peapeale ja hakkas lugema õnnistust. Kui ema sealt tagasi tuli, ütles, et ma ka ikka läheks. Mõtlesin, et mis ei tapa, teeb tugevaks ja läksingi. Olin viimane. Jõnksatus käis seest läbi küll, kui seal istusin ja pühaisa mulle järgmiseks aastaks õnnistuse peale pani. Nüüd olen ma siis see aasta jumala kaitse all. J Kui kõik jälle läbi sai, siis joodi väljas teed ja glögi. Edasi suundusime  Johannese juurde, kuhu tuldi ka tema sõbrad. Nii öelda aftekas toimus siis tema juures. Ega ma seal kaua ei olnudki, tulin kusagil kaheteistkümne ajal tulema. Sellega minu jõululaupäev ka lõppes. 

 

Minu advendikalender.

 

Gaby tegi meile kolmele ema ja isaga samuti ühe advendikalnedri.

 

Absoluutselt igast saksa kodust leiab advendipärja või kuidas nad seda nimetavad. Igal advendil süüdatakse üks küünal.

 

Johannes ongi koguaeg selline poosetaja

 

Sakslastele omane jõuludekoratsioon. Erinevatel korrustel on tegelased piiblist. All on küülnad ja kui need põlema panna, siis hakkavad kõik korrusedkeerlema. See on isiklikult sada aastat vana. Ema vanaema oma.