laupäev, 20. aprill 2013

Berliin

Hei taas!

 Algatuseks ilusat kevade algust teile kõigile. Kuulsin, et teil enam külmakraadid nii ei näpista ja kevad hakkab vaikselt tunda andma. Tore, aga ma ikka pean kekutama, et meil lubab homseks lausa +24 kraadi, aga see selleks. Nagu lubatud, teen siis eraldi postituse Berliinist.

1.päev
 Kogu trall hakkas pihta laupäeval. Sõitsin hommikul Hildesheimi ja sealt edasi kiirrongiga Berliini. Rongis oli pantud kokku mind kolme teise vahetusõpilasega. Ühte nendest ma juba tundsin. Jutustasime ja kahe tunni pärast olime juba Berliinis. Sealt pidime edasi sõitma kõigepealt trammiga ja siis uuesti metrooga. Vahepeal oli mul tunne, nagu oleks ma neile mõni lasteaia kasvataja, Keegi midagi ei ajanud ja siis mina pidin olema see, kes ütles, et nüüd läheme sinna ja sinna, seal peatuses maha jne, kõik jäeti minu õlule. Pidime siis veel kusagil kilomeetri kõndima, et jõuda hostelisse. Muidugi olime me esimesed, kes sinna jõudsid. Pidime täitma hulga pabereid ja oligi valmis. Kuni kella kuueni oli meil vaba aega. Tegime omavahel tutvust ja käisime jalutamas. Kohtusin seal ka ühe teise eesti tüdruku Liinaga. Ilm oli ilus, päike paistis, aga külmakraadid siiski veidi näpistasid.

 (vasakult: eesti tüdruk Liina, lätlane Gabriela, Bulgaarlanna, tailanna Anya ja hiinakas)

Kuuest oli õhtusöök. Nagu ikka sakslastele kohane siis Abendbrot (õhtusöök, mis koosneb ainult võileibadest ja otsetõlge olekski õhtuleib). Õnneks olin ma sellest paar kuud juba pääsenud, sest see ei ole väga maitsev ja isuäratav. Hommikul Brot (leib), päeval soe toit ja õhtul jälle Brot. Sakslastele on kombeks süüa ainult üks soe toidukord päevas ja ülejäänud aja söövad nad oma leiba või Brötcheneid (kuklid). Aga nüüd  õige teema juurde tagasi. Peale õhtusööki oli kaheksast tutvumine. Igaüks rääkis iseendast nagu alati. Rääkisime veel reeglitest, päevakavadest jne. Seal saime ka teada AG grupid, ehk siis töögrupid ja peale tutvumist olig esimene AG, mis venis ikka üpsir pikaks. Olin peale seda tervest päevast väga väsinud ja ei olnud tahtmist teistega all olla ja otsustasime Riiga (jaapanlanna) magama minna. Muidugi võis arvata, et ega me seal magada küll väga ei saa, sest seltskonnas leidub alati ju neid, kes ei suuda suud pidada ja vaikselt olla ei oska. Seekord oli neid aga kuidagi eriti palju. Miskipärast on need alati ka lõuna-ameeriklased, kes on kohutavalt lärmakad. Mis siis muud, esimene öö kannatasin välja, teisest räägin juba hiljem.
2. päev
 Homminul oli hommikusööks ja peale seda AG,  linna ekskursioon ning õhtul Referaat. Sellel päeval tundus küll, et lõppu tal ilmselt ei tule, muuidkui venis ja venis. AG kujutas endast seda, et rääkisime, kuidas meie aasta läinud on, peredest, igasugustest muredest, probleemidest jne. Ekskursioon oli aga jube nõmedal päeval, ehk siis pühapäeval, kus kõik kinni on, muuseumid, poed jne. Sõitsime siis ligi kaks tundi lihtsalt bussiga linnas ringi, vaatasime Berliini müüri, käisime geidele pühendatud paika uudistamas, või ma ei teagi kuidas seda nimetada ning Brandenburgi väravat ja oligi kõik. Muidugi sain ma väga palju uut müüri kohta teada, ja see pakkus mulle huvi, aga ülejäänud ta siiski korvata ei suutnud. VÄGA,VÄGA nõmedalt korraldatud ekskursioon, tõesti.  Õhtune referaat aga kujutas ette seda, et vaatasime kakas tundi slaide ja kuulasime täiesti mõttetut jura (minujaks jura). Kui teada tahate, millest see rääkis, siis võin ainult nii palju öelda, et see oli ajalugu ja seega läks mul see ühest kõrvats sisse ja teisest vuhinal kohe välja. Üldse olen ma selles seminari teemas pettunud, pidi olema kunst ja arhitektuur aga mida meile ainult räägiti oli puhas ajalugu, ei midagi muud, ning kes mind vähegi tunneb, siis ei ole ma ajalooga sina peal. Aga nüüd siis teise päeava õhtust. Proovisime taas Riiga magama jääda, aga tulutult. Ma ei tea miks, aga igakord olen alati mina see paha, kes peab kõigiga riidlema minema ja näitama näpuga reeglite suunas ja otseloomulikult olen ma siis see kõige nõmedam inimene, kellest räägitakse ja sosistatakse pärast ja pealekauba kõigi pahad pilgud on ilmselgelt suunatud mulle . Ausalt ütlen, siis see isegi ei kõiguta enam mind ja korda samuti ei lähe.Nii ma siis tegingi, läksin alla ja panin korra majja, peale seda ma enam hääli ei kuulnud, ilmselt oli siis kasu.

 Galerii Müürist.











 
Ajalooline foto müüri ehitamisest

Lääne poolsel müüril olid sees sellised vahed, kus inimesed said läbi vaadata ja näha, mis toimub kahe müüri keskel.

Ida poolse müüri poolt tehtud pilt. Kahe müüri vahel olid koerad ja vahipidajad ning iga poole km tagant olid vahipostid.
Esimestele hukkunutele, kes üritasid põgeneda pühendatud paik, koos nende piltide ja nimedega. Kõige noorem nendest oli nelja aastane poiss.

Tehtud mudel, näitamaks, kuidas müür läbi jooksis. (mehe sõrme juurest jookseb müür)




 Mälestuspaik geidele või ma ei teagi, kuda seda kutsuda võiks. 





Rii


 Brandenburgi värav





Brandenburgi värava ees olev metiteerimise klubi, kes käib seal nii iga pühapäev.

3. päev
 Hommik algas ikka ja jälle hommikusöögiga kell kaheksa. Esmaspäeva hommikul oli meil AG ja pärast seda kuni õhtuni vabaaeg. Muidugi võtsime sellest võimalusest viimast ja nagu tüdrukutele kohane, siis ka ilmselgelt poodidesse. Otsustasime jalutada ostutänavale, kuna sinna ei olnud nii pikk maa. (umbes 3-4km) Käisime poest poodi, kuid ega ma tol päeval midagi erilist ei soetanudki, tuju ei olnud lihtsalt selline. Olime alguses Liina ja kahe kutiga neljakesi, kuid pärast otsustasid need tagasi minna ja siis saime kokku Riiga. Käisime veel mõnes poes ning kiiruga ka toidupoest ja hiinakast läbi, et teha üks mõnus õhtupoolik.  Sellega ka päev lõppes.


4. päev
 Terve päev oli täis AG-d ja Referaate. Õhtul hilja oli meil vaba. Rii tahtis poodi minna ja mina samuti, kuna minu tennised ei kannatanud enam seda külma ja siis olin otsustanud, et ükskõik mis ma nende jalanõude eest välja käima pean,, aga ilma nendeta ma tagasi ei lähe. Poed pannakse kõik kaheksa kinni ja mul oli vaid ligi 15 minutit aega endale midagi soetada. Nii olingi ma tol õhtul viimane klient Timberlandis. Ega need poemüüjad vaatasid mind küll imelikult. Vihma sadas tol õhtul ikka mõnuga. Olin läbimärg ja ilmselt ei mõelnud nad minust tol hetkel kõige paremini. Nii ma siis proovisin saapaid ja kui olin otsustanud ühtede kasuks ning ütlesin, et võtan need, siis selle poemüüja silmad läksid kolm korda suuremaks, kui olid need muidu. Minusugune ostab sellised saapad. Nad ei oleks vast iial seda osanud oodata, ilmselt mõtlesid, et vaatad ja unistab niisama. Igatahes mina olin oma saapaste üle õnnelik ja vast ehk nemad lõpuks ka. Poed olid kinni, teha enam midagi ei olnud ja saim kokku kahe taani tüdrukuga ning otsustasime minna Iiri pubisse. Seda me ka tegime. Võtsime õlut ja siidrit (mainin ära, et ma ei ole rikkunud ühtegi seadust ja võin seda teha siin väga legaalselt). Kuulasime bändi, mängisime kaarte ja jutustasime niisama. Väga mõnus õhtu oli. Hostelisse jõudsime tagasi alles kell 24:00.




Vasakult taanlased ja Rii


 5. päev
 Hommik oli nagu hommik ikka. Sõime ja pärast seda sõitsime Berliini kõrval olevasse väikelinna Potsdami. Käisime vaatasisme sealset lossi ja jalutasime linnas. Seal oleks olnud väga ilus ja meeldiv jalutada, kui vaid ilm oleks sellele kõigele ka vastav olnud. Jube külm oli ja see lumi ajas ära igasuguse tuju midagi sellist uudistada. Seega üritasime sealt võimalikult ruttu ära põgeneda. Igaüks sai minna pärast programmi lõppu oma tähte järgi ära. Mina, Liina, Rii, Anya ja Kaks taani tüdrukut otsistasime Berliini tagasi sõita. Seega otsisime üles rongijaama ja sõitsime Berliini tagasi. Berliinis läksime kaheks. Taanlased läksid kahekesi ja meie neljakesi edasi. Otsustasime Primarki minna. Ma ajaliselt ei tea, kui kaua me seal olime, aga nagu sellele poele kohane, siis ega sealt tunni ajaga tulema ei saa. Kaua me seal olime, öelda ei oska. Leppisime kokku, et kohtume poe ees. Seal me siis ka mitme tunni pärast kohtusime. Anya oli saanud kokku oma sõbrannaga, kes elas Berliinis ja oli läinud koos temaga. Meie kolmekesi sõitsime hotselisse, sest õhtu oli käes ja ega midagi enam erilist teha ei olnud. Õhtul istusime tüdrukutega (Anya ja Riiga) meie toas ja vaatsime Seks ja Linn 2-te.

Mõned pildid Potdamist








Minu lemparid (Rii Ja Anya)

Need kurikuulsad saapad :)





6. päev

 See päev hakkas minu jaoks eriti päikseliselt. Läksin alla hommikusöögiks ja meie kõige vanem grupijuht Bernd, kes oli 82 ütles mind nähes, Oooo guten Morgen! Unsere Sonne kommt! (Tere hommikust, meie päike tuleb). See tegi küll südame soojaks. Meie grupijuhid olid väga huvitaval kombel seekord üpris vanad. Neli olid üle 50 ja miskipärast olid nad valinud mind oma lemmikute hulka. Alati käitusid minuga hästi, kiitsid mind ja uurisid igasugu asju. Päeva juurde nüüd aga tagasi. See päev oli meil muuseumi päev. Külastasime kõige vanemat Berliini muuseumi. Sealt jooksime ka põhimõtteliselt läbi, ainult tund aega oli meile antud ja see läks linnulennult. Peale seda saime valida, mida teha tahame, sest vaba aega oli meil antud jälle õhtuni. Eelmisel õhtul nägid kõik meie suuri Primarki kotte ja ilmselgelt pakkus see teistele huvi. Üks hiina tüdruk palus, et kas ma ehk saaks seda ka talle näidata ja ma olin nõus. Teha mul midagi targemat niikuinii ei olnud. Anya sai kokku oma berliini sõbrannaga ja Rii tegi ka midagi, mis see oli ma enam ei mäleta. Läksin siis temaga uuesti Primarki. Kaua ma teda oodata ei viitsinud, seega ütlesin, et tunni aja pärast kohtume. Muidugi ta meie kokkuleppest kinni ei pidanud, aga ma andsin talle selle andeks, sest ma ju tean, et sellest poest tulema tunni ajaga ei saa. Sõitsime siis metrooga Berliini keskele tagasi, sest pidime seal ümber istuma. Mis siis aga juhtus, järsku oli ta kadunud, noo mitte kusagil teda ei olnud. Oli minu kõrval ja siis järgmine hetk enam ei olnud. Mul tema numbrit muidugi ei olnud ja ise ta mulle ei helistanud. Seega otsustasin, mis siis ikka, lähen metroo peale ja sõidan hostelisse. Sinna oskab ta ju üksi ka tulla, kuigi meil oli reegel, et üksi õhtul olla linnas ei tohi, vaid peab olema kolmekesi. Seda reeglit olime me juba kahekesi rikkunud, nii et mis siis ikka. Hiilisin siis vaikselt majja, et keegi grupijuhtidest midn ei näeks. Läks õnneks, keegi mind ei näinud. Läksin siis söögituppa, kus teised istusid. Kõik olid väljas peale Liina. Istus seal koos grupijuhtidega, sõid ja ajasid juttu. Liitusin siis nendega. Rääkisin siis ka seda lugu Liinale, muidugi eesti keeles, et keegi aru ei saaks, millega ma hakkama olin saanud. Liina lohutas, et ilmselt helistas oma teistele hiinakatele ja tuleb koos nendega. Kõigi kolme hiinaka saksa keel oli ikka vägavägaväga halb ja ehk seepärast ei tahtnud ta mulle helistada? Vot seda ei tea, mida tema mõtles. Igatahes ilmus ta kusagil tund hiljem kohale. Palusin endamisi, et ta sellest nendele grupijuhtidele ei räägiks, läks ka seekord õnneks. Mingi aja pärast tulid ka lõpuks Rii ja Anya ja nii see õhtu meil neljakesi jutustades lõppeski.

Üks AG gruppidest







 
7. päev

 Reedel oli meil viimane AG ja ettevalmistus nii nimetatud õhtuseks viimaseks koosistumiseks. Ega meil suurt ettevalmistust ei olnud ja seega otsustasime Anyaga viimast korda, et läheme linnapeale ja teeme selle päeva parimaks. Muidugi me selleks päevaks metroopileteid ei saanud ja seega terve tee ketrooni arutasime, et mis teeme, ostame pileti või mitte. Igatahes, ükshetk olime me metroo peal ja ilma piletiteta. Läks õnneks. sõitsime siis sinna põhilisele ostutänavale, kus on maailma suuruselt teine kaubamaja KaDeWe. Tõeline paradiis. Eriti viienda korruse toiduosakond. Tõeline maiustajate paradiis, kahju, et ma kõike seda pildile ei suutnud jäädvustada, aga mingi osake sellest siiski sai tehtud. Käsitöökomme, kooke, pirukaid, šokolaade, kõik need panid neelud tööle. Muidugi sai seal ka kõike rpoovida ja seda võimalust Anya kasutamata ei saanud jätta. Mina seda ei kasutanud. Anya aga kasutas mind. See nägi välja nii, et igakord kui me esimese ringiga proovimas käisime, ütlesin, et ei aitäh, ma ei soovi. Ilmselgelt maitsesid need Anyale kohe väga ja teisel ringil pidin ma kõik korrad tagasi võtma ja ütlema, et ma ikka sooviks proovida ja edastasin need kõik Anyale. Ta oli nii õnelik nende üle. Käisime vist seal 10 ringi vähemalt ja imletesime kõike seda, enne kui suutsime otsustada, mida kingitusteks võtta. Sai ostetud mõned käsitöö kommid ja Erikale ning Norbertile Berliini kohalikku õlu, mis maitses isegi mulle, imede ime (ma ei ole muidu suur õllesõber). Käisime ka laste osakonnas lolli mängimas. Igatahes oli meil seal tore, mis vahet seal on, mida teised meist arvasid. Peale KaDeWe-d ütlesin, et lähme tagasi, Anya aga ei tahtnud ja tegi kõike selleks, et me muidugi veel ei läheks. Otsis mulle igasugu poode, kus me minna saaks ja midagi proovida. Olime paar nendest ära käinud, kui ka Anya näos oli näha tüdimust, ning ta nõustus minuga tagasi minema. Jälle oli meil see sama metroo küsimus, et mis teeme, kas läheme riski peale välja. Kõndisime siis metroo peatusse, kui seal ükshetk nägin kontrolli, kes tuli meiega sinna, kus pidi meie liin minema. Oii kuidas me pabistasime, sest pileteid sealt enam osta ei saanud, kus liin läks, vaid pidi üles tagsi minema. Metroo tulekuni oli alla minuti, jälgisime hoolega neid, meie õnneks läksid nad teisel pool olevasse metroosse. Hüppasime ruttu meie metroo peale ja sõitsime. Võtsime veel metroost süüa ja kõndisime tagasi hosteli poole. Jõudsime õthusöögiks ja peale seda, pidigi kogu programm peale hakkama. Alustasime väikse viktoriiniga grupijuhtidele, et kui hästi nad meie kodumaid tunnevad. Noo mõni küsimus oli küll vast selline, et mida isegi mõni kohalik elanik ilmselt ei tea. Peale seda mängisime mingeid seltskonna mänge ja siis oli disko. Meie Anya ja Riiga sellest osa ei võtnud ja läksime üles. Mul oli vaja veel asju pakkida ja tahtsime veel kõik viimast korda kolmekesi koos olla. Detailidesse ma ei lasku, mida me seal rääkisime ja mis lollusi tegime, aga kohati olid need ikka üpris rumalad. Igatahes, meie plaan Anyaga oli selleks õhtuks täidetud. Kell 00:00 pidid aga kõik oma tubadesse minema ja seal olema. Ilmselgelt olime ,e esimesed magajad meie toas Riiga.



Leidsime Anyaga ka tükike Londinit







KaDeWe PARADIIS!
(kahjuks ei suutnud ma seda kõike pildile saada, aga siin on sellest killuke, ehk saate mingisugust aimu)








Leidsin sakslastele kohased karrivorstid koos friikatega ja pontsikud ehk berlinerid. Muidugi ei ole need õiged, vaid järgi tehtud maiustused



Martsipanist Brandenburgi värav

Selle pildi tegin ma oma kallile vennale mõeldes. Miks, seda ma ei tea, aga esimesena neid kastmeid nähes, meenus mulle tema.


Maris, need kõik koogikesed kingiksin ma sulle!





Kaks järgmist pilti pühendan ma õepojale. Jaaaa, Oskar, ma käisin seal Lego paradiisis!














Meie segasummasuvila. Minu oma on see kõige viimane alumine nari.







Anya on Anya, mis seal muud ikka öelda. :)


8. päev

Viimane päev oli kätte jõudnud ja oli aeg koju tagasi minna. Sõime hommikust ja hakkasime siis vaikselt hüvasti jätma. Läksime koos Anya, Rii, Liina ja ühe Moldova tüdrukuga koos rongijaama. Jätsin seal teistega hüvasti ja lubasime, et enne ära minekut saame veel Anya ja Riiga kokku. Väga kaugel nad õnneks minust ei ela. Jäime siis Moldova tüdrukuga kahekesi. Rongini oli meil veel aega üle tunni. Käisime siis nii kaua ringi omapäi. Ostsin endale raamatu, mida otsustasin, et hakkan lugema ja pean läbi saama enne koju minekut. Ega ma väga kaugele sellega jõudnud ei ole ja ma 100% kindel ei ole, kas siiski saan selle enne juuni lõppu loetud (kes teab, siis ma väga suur huviline raamatute lugemises ei ole). Läksime rongi peale ja mina pidin esimesena  meist maha minema. Tuli minu peatus ja oli aeg maha minna. Võtsin oma kodinad ja läksin. Teine rong pidi 10 mintsa pärast tulema, seega kõik klappis hästi. Tulin siis maha, läksin järgmise perrooni peale ja järsku meenus. Mu kaamerakott koos kaamraga jäi rongi. Sel hetkel hakkas see kiirrong sõitma (sõidab üle 200km/h). Ma ei suutnud uskuda, kuidas ma selle olin suutnud maha jätta. Läksin siis informatsiooni ja andsin sellest teada. Rääkisin neile oma mure ära, kirjeldasin neile seda ja nad ütlesid, et helistavad rongi ja küsivad. Ütlesid mulle, et ma poole tunni pärast tagasi tuleks, et siis saan teada, kas on leitud. Mis mul siis muud üle jäi kui oodata. Teise rongi peale ma muidugi ei jõudnud. Erikale helistada ei saanud, et hiljem tulen, kuna saksa simkaardi pealt oli raha otsa saanud ja seda avastasin alles rongis. Eesti simkaarti mul ka ei olnud, et sellega helistada, sest selle suutsin ära kaotada Berliinis. Nii ma siis seal ootasingi, möödus pool tundi ja ei ühtegi uudist, möödus teine pool ja siis tuli lõpuks üks meesterahvas minu juurde ja ütles, et see on leitud, aga see on vaja nüüd siia tagasi toimetada, et see tuleb järgmise rongiga tagasi. Õnneks oli selle oodatud tunni sees Erika mulle ise helistanud ja seega sain ma talle rääkida, mis mul toimus. Siis aga selgus järgmine jama, et on ju laupäev ja ronge Rintelni iga tunni tagant ei sõida nagu on see muidu tööpäevadel. Mis siis ikka, otsisin plaani pealt järgmist, mida ei leia, seda ei leia. Ei lähe mitte ühtegi järgmist. Iseenesest mõtlesin, et see ei ole loogiline ja läksin siis informatsiooni ja küsisin. Minu õnneks pidi veel üks minema, see oli hoopis teise mine ja numbri all. Varsti saabus ka minu kaamera ja nüüd jäi mul vaid seda rongi oodata.Kokku veetsin ma seal ligi kolm tundi, aga vähemalt lõppes asi hästi ja õnnelikult.

 Selline oligi see minu nädal Berliinis. Tagasi vaadates, ma ei kahetse, et sinna siiski läksin, kuigi see kogu nädala kava ei vastanud meie ootustele ja selles programmis pettusime kõik. Siiski leidsin ma sealt endale kaks suurepärast sõbrannat, keda ma kusagil mujal kohanud ei oleks ja selle üle olen  ma väga õnnelik. Minu üks unistustest oli õppima minna kunagi hispaania keelt, sellel nädalal sai mulle aga selgeks, et seda ma õppida ei taha. Samuti ei taha ma kokku puududa ka ühegi ladina-ameeriklasega. ;)

Tervitades,
Triin

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar