Heipa taas! Pole jälle tükk aega kribanud, päevad mööduvad kiirelt täis tegemisi ja ega mul siin midagi suurt toimunud ei olegi. Koolipäevad on väga pikad ja väsitavad. Koju jõudes olen ikka üsna läbi omadega. Reedel oli aga kaua oodatud Johannese sünnipäev. Rahvast oli palju, sugulased, sõbrad, töökaaslased. Pidu lõppes poole kuue ajal hommikul. Kokkuvõtvlt oli seal tore. Tutvusin uute ja põnevate inimestega, kellega juttu jätkus ka kauemaks. Minu laupäev algas aga poolest päevast. Ema venna tütred tulid mind üles ajama. Iseenesest oli ka viimane aeg üles tõusta. Tüdrukuid on kolm, kõige vanem 12, 10 ja 7. Nad on väga toredad ja armsad. Kiindusid minusse kohe ja ega nad pärast seda minu juurest ei lahkunud. Muudkui kallistasid mind ja tahtsid kõike vaid minuga koos teha. See oli armas, esimest korda elus tundsin ennast nagu suur õde. :) Ega laupäeval midagi suurt ei toimunudki, olin tüdrukutega koos ja üritasin toibuda reedest. ;) Täna käisime kõik koos restoranis. Tegin ühe õige saksa eine. Jägerschnitzel ja Apfelstrudel, need on minu lemmikud. Peale seda aga hakkasid kõik oma kodu poole sõitma, Karoline ja Folga Karlsruhesse, ema venna pere Beiereni. Tüdrukutel oli nii raske minuga hüvasti jätta, aga lohutasin neid sellega, et varsti kohtume jälle. Nüüd vast ongi kõik. Seekord jäi mu jutt lühikeseks, aga arvan, et pole hullu. Olge tublid :)

Heipa,

Olen siis oma järjega kolmapäeva juures. Eelmine kolmapäev, peale hommikusööki sõitsime rastastega emaga tema töökaaslase juurde. Neil oli vaja midagi arutada ja mina senikaua veetsin aega kahe tüdrukuga. Üks kuuene ja teine kaheksa. See oli üpris huvitav. ;D Pärast seda veetsime lihtsalt koos ema ja isaga aega ning käisime kõrval väikses linnas.
Neljapäeva hommik algas üpris vara, sest sõitsime emaga Heidelbergi. Tal oli vaja arsti juurde minna. Käisime seal siis ära ja läksime präast seda linna vaatama. Seal oli kohutavalt ilus. Käisime ka kurikuulsat Heidelbergi lossi vaatamas ja ülikooli nägin ka ära. Seal on Saksamaa vanim ja kõige parem ülikool. Muidugi ka kõige kallim. Aga see ülikool on n.ö kõva sõna siin Saksamaal. Pärast seda tegime väikese lõuna, käisime ka korra haiglas, sugulast vaatamas, hiljem käisime jäätisekohvikus ja siis koju tagasi. Ma olin üpris väsinud sellest tiirutamisest seal linna peal ja magasin terve kodutee. Koju jõudes oli kell üpris palju, ligi kaheksa või miskit sellist. Sõime jälle ja hiljem vaatasime koos telekat ja jutustasime niisama.



Reedel ei teinud me aga suur midagi. Päeval tegelesid kõik oma asjadega ja õhtul käisime rastastega sõitmas.
Laupäev oli taas üks sisukas ja pikk päev. Sõitsime hommikul Karlsuhesse Karolinale külla. Käisime koos isa, Karo ja tema kutiga seikluspargis ronimas. Tohutult palav päev oli ja pärast seda sõitisme järve äärde. Seal ka väga kaua ei olnud, sest kell oli kusagil seitsme kandis juba ja peale seda läksime õhtust sööma aasia restorani. Sealt saime tulema ligi kümne aeg. Jõudsime väga hilja koju tagasi ja pärast seda kukkusin ma kohe voodisse ja magasin silmapilkselt.
Pühapäeval käisin esimest korda siinses kirikus. Muidugi ei mõistnud ma midagi. Kõik laulsid seal ja kuulasit jutlust. Ma üritasin ka, aga muidugi ei mõistnud ma midagi ja mu mõtted kiskusid mind vägisi sellest kõigest eemale. Pelae seda, oli kirkukogudusega grillimine. Käisime siis ka seal. Selle kohta võiks öelda, et paras söömaorgia. Tulime sealt siis poole päeva pealt tulema ja koju jõudes läksin ma õe päikest võtma.+37 kraadi, vot see oli alles mõnus. Muidugi hakkas ka päike päris hästi peale. :D Aga õhtu möödus jälle koos ema ja isaga.
Esmaspäev, oii kuidas ma seda päeva oodanud olin. Tõusin juba hommikul kuuest. Mul pole iial suuremaid liblikaid olnud kui siis. Mul oli esimene koolipäev. Sõitisime siis isaga 7:15 kodust välja. Kool on ligi 10 km või midagi sellist minu külast. Kool on siin aga hiiglaslik. Alates viiendast. Igat klassi on viis paraleeli. Mina käin hetkel aga 10C. Igatahes, jõudsin siis kooli ja kõik vaatasid mind nagu ma ei olekski normaalne inimene, vaid kuksilt kuupealt tulnud või kust iganes. Igatahes oli üpris ebamugav. Isa tuli koos minuga, et leid õige klass ja vahetada paar sõna õpetajaga. Kell helises, isa rääkis õpetajaga ära ja läksime siis koos temaga klassi. Oii seal klassi ees oli nii ebamugav seista. Kõik vaatasid sind, mõned sosistasid jne. Igatahes see mulle väga ei meeldinud. Sain siin oma koha ja hakkasime pihta. Muidugi ei saanud ma millegist aru. Saime ka oma tunniplaani. Terve see päev oli minujaosk katastroof seal koolis. Olin täiesti üksi, väsinud, mitte millegist aru ei saanud, sest keegi klassist mul ingilse keelt ka väga ei räägi ja jah. Igatahes oli see õudne. Muide, nad käivad kümnendas ja on 15, see on veider, vähemalt minu jaoks. Sel päeval oli ainult kõigil õnneks neli tundi ja sain pärast emaga koju. Ma olin omadega täitsa läbi. Õhtul käisime veel ratastega jälle sõitmas ja käisin ka kooris laulmas, kus käib ka Johannes. Seal on kõik pea üle 30 ja mul on nats veider seal olla, aga ma saan laulda ja see on põhiline. Muidugi ma osadele lauludele pihta ei saanud, aga see oli ka normaalne. See lõppes ligi pool 11 ja peale seda sättisin ennast kohe magama.
Teisipäeva hommik algas üpris naljakalt. Läksin kodust kell seitse välja, et jõuda 07:07 bussi peale. Jõudsin siis peatusesse ja buss sõitis ette. Seal oli ka üks mu klassiõdedest. küsisin temalt, et kas see on õige buss, ta vastas, et jah. Nii ma siis läksingi selle peale. Ta ise muidugi ei tulnud. Mõtlesin, et ehk ootab sõpra ja tuleb järgmisega või midagi sellist. Buss hakkab sõitma ja sõidab hoopis teises suunas kui mul vaja oli. Sõitsingi siis teadmatuses, et kuhu ma välja sõidan. Esimeses ettejuhtuvas peatuses tulin maha. Küla nime ma muidugi ei teadnud, sest silte seal polnud. Mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen, tagasi jalutada on pikk tee, helistan parem emale. Nii ma siis tegin, rääkisin oma loo ära ja kirjeldasin küla. Ta muidugi teadis täpselt, kus ma olen ja sõitis mulle otsejoones järgi. Sõitisme koju tagasi ja isa viis mu kooli, sest ühtegi bussi enam selles suunas ei liikunud. Kooli päev oli aga natuke parem kui eelmine. Ei saa ka öelda, et hea. Sain õpikudi, mida oli teisest kõigist kolm korda rohkem. Õpikute jagamisel tutvusin ühe tüdrukuga üheteistkünendast. Ta on väga tore ja meeldiv. Ütles, et kui mul on mure või keegi ei saa must aru, et siis kohe pöörduks tema poole. Koju jõudes olin jälle väsinud, ilm oli halb ja sõitma ka minna ei saanud. Isa oli ka kodust ära. Johannes tuli siia, aiasime juttu ja vaatasime telekat.
Täna, aga oli täitsa okei koolipäev. Sain ka teistega jutule. Muidugi ma tundides üritan keskenuda ja aru saada, aga paratamatult on see väga raske ja siis selle asemel tulevad mul omad mõtted ja siis mõtlen neid ja ei saagi tunnile keskenduda. Peale kooli sain koju klassivennaga, ei pidanudki vihma käes bussi ootama ja külmetama. Kohutavalt külm päev oli täna. Õhtul käisime ema ja Johannesega taas sõitmas. Johannes aga ainult jooksis. Ma pean ära mainima, et mul on maailma parim host vend ever. Meil on temaga nii hea klapp. Oma terav huumor, millest keegi aru ei saa, aga peaasi, et ise seda mõistame. Nüüd aga kirjutan teile. Ema ja isa on kooril laulmas ja olen üksi.
Tahav veel seda mainida, et mu koolipäevad algavad 7:45 ja lõppevad 16:30. Minu jaoks on see veel väga raske ja harjumatu, et nii pikad päevad on. 10 koolitundi, see on reaalne surm. Mainin ka veel selle ära, et järgmisest nädalast vahetan klassi. Lähen üheteistkümnendasse üle. Seal saan valida tunnid ise, mida täpselt tahan ja mida mitte. Kümnendas aga ei saa. Seal on kõik ette nähtud ja osad tunnid on minu jaoks täiesti mõttetud, kasu neid mulle midagi ei ole.
Ma ei ole ka seda kirjutanud, et kuidas ma siin elan. Mul on oma korrus, neljas korrus. See on nii mõnus, keegi ei sega ja ei tüüta. Vähemalt on mul koht, kus rahus ja vaikuses olla.
Ilmselt tänaseks siis jälle kõik.
Olge tublid seal Eestis ja ilusat sügist teile!


Tschüss

Hüffenhardt

Hüffenhardt, siin ma siis nüüd olen. Tervelt kümme kuud. Siin on kohutavalt ilus. Elan ühes väikese külas mägede vahel. Ligi 1500 elanikku. Järvakandist on see ligi poole väiksem. Mis aga kõige tähtsan, minu pere, lihtsalt parim mida tahta. Nii lahedaid inimesi pole ma ammu kohanud. Tüdrukutega ma veel tutvunud ei ole, sest üks on Kolumbias ja teine Stuttgardis. Johannes, minu vend, lihtsalt kõige ägedam ja parem host vend üldse. Ta on muide käinud USAs vahetusõpilasena. Tal on pea kolme nädala pärast ka sünnipäev, saab 30, aga noo pakuks kusagil 24. Igatahes jälle on mul üks kutse peole. :D Ta kutsub mind vahest kiisumiisuks, see on nii naljakas kui ta seda teeb. Tal oli kunagi ühe Eesti tüdrukuga mingi teema ja siis ta mäletab, et kass oli kiisumiisu ja nüüd norib mind sellega, aga see on tore. ;) See pere teab ka üllatavalt palju Eestist, mis on muidugi väga meeldiv.
Täna käisime ratastega sõitmas, üpris läbi võtab see mägitee. Peale lõunat käisime kõrval vähe suuremas asustuses välibasseinis, mõnus oli. Eriti kui ma mõtlen, et teised kõik on koolis ja mina lebotan seal nii. :D
Aga nüüd tahan rääkida hoopis oma nädalavahetusest. See oli kokkuvõtvalt SUPPER! Laupäeval käisime Josti, Anna ja Josti kahe sõbraga Bremenis jalgpalli vaatamas. Sealt saingi ma omale nüüd jalgpalli pisiku. Ma armastan jalgpalli ja tiimi Werder Bremnit. See ei ole mulle isegi veel kohale jõudnud, et Rostin Triin ja jalgpall, see oleks viimane asi mida ma iial uskunud oleks. (Siin, Hüffenhardtis on tüdrukute jalkatiim, millega ma liituda saan. See on tore.) Kui õhtul kusagil peale seitset koju jõudsime, siis oli meil kogu perega koos üks mõnus õhtusöök. Terve mu pühapäev oli täis tegemist. Tõusin juba hommikul vara, et minna taas Bremenisse koos Annette ja Klausiga. Seal oli vanakraami turg, mis oli nii äge. Seal leidus absoluutselt kõike. Kui Rajassaare oleks saanud sinna minna, oleks ta sealt ma arvan oma saja uue fotoaparaadiga tagasi tulnud. Jõudsime siis umbes kahe ajal koju. Sõin ja siis läksime Janiga ühele väiksele lennuväljale. Seal oli mingisugune lennupäev. Sai nendega lennata, neid vaadata jne. Olime seal ligi tund ja siis põrutasime edasi Zeveni. Seal olid linnapäevd või midagi sellist. Rahvast oli igatahes murdu. Käisime viimast korda veel jäätise kohvikus ja siis põrutasime koju. Kodus laulsime koos Annaga ja poole tunni pärast läksime me Restorani. See on veidi veider, et nii tillukeses kohas nagu on Osteraistedt on Itaalia Restoran. Igatahes toit ja kõik oli väga viis. Koju jõudes olime me kõik plahvatuse ääreni täis. Ema aga oli teinud mulle minu lemmikut õuna struudlit, millele ei suuda ma iial ei öelda. Siis ma paratamatult pidin ka seda sööma. Kell oli kusagil kümme lävi kui ma alles pakkima asju hakkasin. Muidugi läks mul poole ööni ja magama sain alles ligi kolme ajal.
Natuke siis ka eilsest. Hommikul tõusin jälle taas vara, sest Jostil ja Gretal oli esimene koolipäev ja tahtsin nendega hüvasti jätta. Lubasin Jostile, et mul on talle kingitus, kui ma ära lähen ja andsin siis selle talle üle. See oli Vana Tallinn. Pakkisin veel oma viimased asjad kokku ja hakkasime siis Anettega rongijaama poole sõitma. Sain oma kodinatega rongipeale ning jõudsin ilusti Hamburgi kohale. Seal oli aga paras segadus. Rong ei läinud selle perrooni pealt kus ta minema pidi. Jumal tänatud, et ma seda keelt juba natukenegi mõistan, sest muidu oleks ma ilmselgelt oma kõige tähtsama rongi maha maganud. Ehk mõni teab, milline on Hamburgi rongijaam või seda võib ka ette kujutada nii suure linna kohta. Igatahes üritasin ma siis oma saja asjaga liikuma hakata. Päris tükk tegemist oli. Jõudsin siis õige perrooni juurde ja siis teatatakse, et rong hilineb 18 minutit. Muidugi seda ka taas saksa keeles. Kuskil maal teatatakse aga rongis, et rong on ajast maas 40 minutit. Mul aga oli kahe rongi vahe ainult 14 minutit ja ilmselgelt ma teise rongi peale ei jõudnud. Tulin siis maha oma õiges peatuses ja tahtsin vaadata, et millal järgmine tuleb, aga seal ei olnud ühtegi sellise rongi numbrit nagu mul vaja oli. Hakkasin siis marsruudi järgi otsi kokku ajama ja leidsin rongi mille peale minna. Siis aga mõtlesin, et küsin üle sealselt töötajalt, et kas ikka saan sama piletiga teise rongi peale , sest mu rong hilines ja see ei olnud minu viga. Ta aga ütles mulle selle peale ainult et ühe teise perrooni pealt läheb ka üks teise rong ja kolme minuti pärast. Nii ma siis jooksin oma saja kodinaga. Trepist alla ja jälle üles. Kohver oli üle kolmekümne kilo ja veel mu teised kotid. Ohh see oli üks paras seiklus, aga jõudsin napilt. Paras trenn oli see. ;) Lõpuks jõudsin ilusti peale kaheksa tunnist rongisõitu kohale. Uhke olen iseenda üle.
Aga tänaseks siis taas jälle lõpetan.

Mis veel, ilusat uut kooliaasta algust kõigile, mul on veel üks vaba nädal puhata. Võta sellest kõik, mis veel võtta annab. :)

Tschüss