Hüffenhardt

Hüffenhardt, siin ma siis nüüd olen. Tervelt kümme kuud. Siin on kohutavalt ilus. Elan ühes väikese külas mägede vahel. Ligi 1500 elanikku. Järvakandist on see ligi poole väiksem. Mis aga kõige tähtsan, minu pere, lihtsalt parim mida tahta. Nii lahedaid inimesi pole ma ammu kohanud. Tüdrukutega ma veel tutvunud ei ole, sest üks on Kolumbias ja teine Stuttgardis. Johannes, minu vend, lihtsalt kõige ägedam ja parem host vend üldse. Ta on muide käinud USAs vahetusõpilasena. Tal on pea kolme nädala pärast ka sünnipäev, saab 30, aga noo pakuks kusagil 24. Igatahes jälle on mul üks kutse peole. :D Ta kutsub mind vahest kiisumiisuks, see on nii naljakas kui ta seda teeb. Tal oli kunagi ühe Eesti tüdrukuga mingi teema ja siis ta mäletab, et kass oli kiisumiisu ja nüüd norib mind sellega, aga see on tore. ;) See pere teab ka üllatavalt palju Eestist, mis on muidugi väga meeldiv.
Täna käisime ratastega sõitmas, üpris läbi võtab see mägitee. Peale lõunat käisime kõrval vähe suuremas asustuses välibasseinis, mõnus oli. Eriti kui ma mõtlen, et teised kõik on koolis ja mina lebotan seal nii. :D
Aga nüüd tahan rääkida hoopis oma nädalavahetusest. See oli kokkuvõtvalt SUPPER! Laupäeval käisime Josti, Anna ja Josti kahe sõbraga Bremenis jalgpalli vaatamas. Sealt saingi ma omale nüüd jalgpalli pisiku. Ma armastan jalgpalli ja tiimi Werder Bremnit. See ei ole mulle isegi veel kohale jõudnud, et Rostin Triin ja jalgpall, see oleks viimane asi mida ma iial uskunud oleks. (Siin, Hüffenhardtis on tüdrukute jalkatiim, millega ma liituda saan. See on tore.) Kui õhtul kusagil peale seitset koju jõudsime, siis oli meil kogu perega koos üks mõnus õhtusöök. Terve mu pühapäev oli täis tegemist. Tõusin juba hommikul vara, et minna taas Bremenisse koos Annette ja Klausiga. Seal oli vanakraami turg, mis oli nii äge. Seal leidus absoluutselt kõike. Kui Rajassaare oleks saanud sinna minna, oleks ta sealt ma arvan oma saja uue fotoaparaadiga tagasi tulnud. Jõudsime siis umbes kahe ajal koju. Sõin ja siis läksime Janiga ühele väiksele lennuväljale. Seal oli mingisugune lennupäev. Sai nendega lennata, neid vaadata jne. Olime seal ligi tund ja siis põrutasime edasi Zeveni. Seal olid linnapäevd või midagi sellist. Rahvast oli igatahes murdu. Käisime viimast korda veel jäätise kohvikus ja siis põrutasime koju. Kodus laulsime koos Annaga ja poole tunni pärast läksime me Restorani. See on veidi veider, et nii tillukeses kohas nagu on Osteraistedt on Itaalia Restoran. Igatahes toit ja kõik oli väga viis. Koju jõudes olime me kõik plahvatuse ääreni täis. Ema aga oli teinud mulle minu lemmikut õuna struudlit, millele ei suuda ma iial ei öelda. Siis ma paratamatult pidin ka seda sööma. Kell oli kusagil kümme lävi kui ma alles pakkima asju hakkasin. Muidugi läks mul poole ööni ja magama sain alles ligi kolme ajal.
Natuke siis ka eilsest. Hommikul tõusin jälle taas vara, sest Jostil ja Gretal oli esimene koolipäev ja tahtsin nendega hüvasti jätta. Lubasin Jostile, et mul on talle kingitus, kui ma ära lähen ja andsin siis selle talle üle. See oli Vana Tallinn. Pakkisin veel oma viimased asjad kokku ja hakkasime siis Anettega rongijaama poole sõitma. Sain oma kodinatega rongipeale ning jõudsin ilusti Hamburgi kohale. Seal oli aga paras segadus. Rong ei läinud selle perrooni pealt kus ta minema pidi. Jumal tänatud, et ma seda keelt juba natukenegi mõistan, sest muidu oleks ma ilmselgelt oma kõige tähtsama rongi maha maganud. Ehk mõni teab, milline on Hamburgi rongijaam või seda võib ka ette kujutada nii suure linna kohta. Igatahes üritasin ma siis oma saja asjaga liikuma hakata. Päris tükk tegemist oli. Jõudsin siis õige perrooni juurde ja siis teatatakse, et rong hilineb 18 minutit. Muidugi seda ka taas saksa keeles. Kuskil maal teatatakse aga rongis, et rong on ajast maas 40 minutit. Mul aga oli kahe rongi vahe ainult 14 minutit ja ilmselgelt ma teise rongi peale ei jõudnud. Tulin siis maha oma õiges peatuses ja tahtsin vaadata, et millal järgmine tuleb, aga seal ei olnud ühtegi sellise rongi numbrit nagu mul vaja oli. Hakkasin siis marsruudi järgi otsi kokku ajama ja leidsin rongi mille peale minna. Siis aga mõtlesin, et küsin üle sealselt töötajalt, et kas ikka saan sama piletiga teise rongi peale , sest mu rong hilines ja see ei olnud minu viga. Ta aga ütles mulle selle peale ainult et ühe teise perrooni pealt läheb ka üks teise rong ja kolme minuti pärast. Nii ma siis jooksin oma saja kodinaga. Trepist alla ja jälle üles. Kohver oli üle kolmekümne kilo ja veel mu teised kotid. Ohh see oli üks paras seiklus, aga jõudsin napilt. Paras trenn oli see. ;) Lõpuks jõudsin ilusti peale kaheksa tunnist rongisõitu kohale. Uhke olen iseenda üle.
Aga tänaseks siis taas jälle lõpetan.

Mis veel, ilusat uut kooliaasta algust kõigile, mul on veel üks vaba nädal puhata. Võta sellest kõik, mis veel võtta annab. :)

Tschüss