Hei taas.

Pole ammu kribanud ja võtan nüüd asja käsile. Ega taas midagi väga erilist iseenesest ei olegi. Nädalavahetuseks tuli Kristel siia, sest tal läksid kõik kodust ära. Laupäeval käisingi siis koos temaga oma esimesel shopingutuuril. See oli tõeliselt fun. Iseenesest loogiline, sest kellele siis ei meeldiks shopata? :D Õhtu veetsime koos häid filme vaadates.
Pühapäeva olin ma väga, väga kaua oodanud, sest ees ootas sõit Rintelni Erika juurde. Hakkasime hommikul poole kümnest startima. Mida kauem me sõitsime ja mida lähemale jõudsime, seda rohkem mul sees liblikad ledama hakkasid. Ärevus oli suur. Sõitsime ligi kaks tundi ja lõpuks jõudsimegi kohale. Erikal oli nii hea meel mind näha, see paistis kohe kaugele välja. Valmistasime koos koogi lõpuni ja ajasime juttu. Ta muudkui korrutas, et ta on kurb, et ma nii kaugele lähen, aga et kindlasti pean neile veel külla tulema ja tema tuleb mulle Hüffenhardti. Me muudkui lobisesime ja lobiesime. Ja see kook oli nii hea ja koduse maitsega. Ma tundsin ennast seal nii hästi ja turvaliselt. Aga kusagil kahe ajal hakkasime taas kodu poole sättima. Hüvastijätud ei ole mulle kunagi meeldinud, eriti lähedastega. Selline tunne oli nagu oleks uuesti oma emaga hüvasti jätnud. Muidugi ei suutnud me mõlemad Erikaga oma pisaraid tagasi hoida. Sealt ära tulla oli tõesti väga raske. Õhtu veetsin ma iseenda seltsis, kuna olin sellest pikast sõidust väga väsinud.
Esmaspäeva koolipäev oli taas tavaline. Teisipäeva olime me aga kõik koos oodanud terve see neli nädalat. Sest see oli Hamburgi päev. Kõigi ootused olid suured ja lakke tõstetud. Läksime juba hommikul enne kaheksat Selsingenisse, sealt edasi bussiga rongi peale ja edasi Hamburgi. Jõudsime kohle, sõitsime metrooga Hamburgist ligi 20 km välja. Läksime külastama põgenike laagrit, mis oli teise maailmasõja ajal loodud. Meil oli ka kiid, kes ausalt öeldes kogu selle asja meil nihu keeras. Nii kohutaval ekskursioonil ei ole me kunagi keegi käinud. Ta ei osanud midagi rääkida, ta oli nii loid ja igav. Iseenesest ei olnud ka vanu hooneid väga alles mida vaadata, vaid kõik oli korda tehtud ja enamuses eurokas sees. Me kõik olime väga pettunud ja vaatasime koguaeg kella, mis ei liikunud aga sel hetkel absoluutselt. Ükshetk sai see siiski kõik läbi ja oli aeg tagasi Hamburgi minna. Läksime donerit sööma, see on Türgi traditsiooniline toit, mis on tõsiselt hea. Peale seda, aga jagati meid gruppidesse ja oli linna peal orienteerumine. Muidugi võitis jälle minu meeskond, sest ma toon kõigile alati õnne. ;) Muidugi peab alati keegi midagi nihu keerama ja ega seegi kord vahele ei jäänud. Konose võistkond oli kadunud, me ootasime neid ligi tund ja lõpusk siis nad tulidki. Kõik plaksutasid neile selle peale. Peale seda suundusime metroosse, et sõita poe tänavale. Meil jäi ainult ligi pool tundi omapäi käia, sest kogu meie vaba aeg kulus Konose võistkonna ootamisele. Nii kiiret shopingut ei ole vist keegi iial teinud, kui tehti siis. Igatahes mina otsustasin võtta asja rahulikult ja ostsin oma postkaarte ja kirjutasin neid. Mõnus oli istuda tänaval, kuulata suurepäraseid tänavamuusikuid ja kirjutada teile sinna Eestisse. Kui aeg oli taas kõik kokku saada ilmusid muidugi enamus tüdrukuid oma suurte kottidega. Naljakas oli neid vaadata, kõik lõõmasid näost nagu söed, ise muidugi väga rahul. Aeg oli siis seal maal, et pidime taas rongile minema, et koju sõita. See läks aga ludinal ja koju jõudes heitsin ma kohe voodisse ning sekundite pärast ma juba magasin.
Eile ei toimunud väga midagi erilist. Kool ja kodu. Täna aga oli meil õhtul keelelaagri lõpetamine. See oli üks tõsiselt mõnus õhtu kõik koos peredega. Istusime kõik koos, grillisime, laulsime jne. Esitasime koos Kristeliga kaks lugu. Ma polnud kuu aega laulnud ja alguses proovi tehes andis ikka tunda, aga õhtul nautisin ma seda kõike täiega. Kohutavalt hea oli laulda oma emakeeles. Muidugi teised midagi ei mõistnud. Teine lugu oli meil nende õnneks siiski inglise keelne. Kiidusõnu ja suure, suure aplausi sain ma muidugi neilt kõigilt. Nad nuputasid välja, et ma peaks minema järgmine aasta Saksamaad esindama Eurovisioonile. :D
Mul on jäänud siin veeta viimased kolm päeva ja siis sõidan ma oma aastase pere juurde, kes peab mind taluma tervelt kümme kuud. Ma olen väga põnevil ja ootan seda väga.
Aga nüüd vast ongi taas kõik, kriban siin teile. Üritan ennast parandada ja tihedamini teid siin oma tegemistega kursis hoida. :)

Olge tublid ja päikest teie sügisesse Eestisse

Tschüss

Killuke siis Hamburgist

Rutiin

Hei, Hei!

Viimane nädal möödus üpriski kiiresti ja ei olnud mahti siia miskit erilist kirjutada. Rutiin on juba vaikselt sisse pugenud. Mis siis ikka, jälle kool ja kodu, kool ja kodu.
Teisipäeval oli meil koolis väike töö, muidugi põrusin ma seal mõnuga.
Kolmapäeval käisime mängimas tennist Josti sõbra juures. Neli tundi, lõpuks võttis ikka päris läbi, aga vägaväga mõnus oli.
Ega neljapäevalgi midagi erilist ei toimunud. Jutustasime Jostiga poole ööni. Näitasin talle oma sõpru ja vanu pilte ning tema omakorda omaomasid.
Reedel sain lõpuks ometi rattaga kooli. Selle kohta võiks isegi öelda et, kaua oodatud kaunike. See sõit oli hommikul nii ilusa ilmaga tõesti kaunis. Pärast kooli läksime Kristeli juurde ilusat ilma nautima. Päike sai meil siin esimest korda oma ilusat palet näidata. See oli tõesti mõnus õhtupoolik, kus me mõlemad tundsime, et oleme rahul sellega mis meil siin on.
Laupäev oli päris sisukas. Üks suuremat sorti sünnipäeva pidu. Alustasime juba kell kolm päeval, kus söödi kooki, joodi kohvi jne. Õhtul oli grillimine. Suguvõsa oli kokku tulnud ja nii uskumatu, kui see ka ei ole, tundsin ma isegi ennast seal väga hästi. Eks palju andsid sellele juurde ka Josti tädi ja ta sõbranna, kes olid muudkui minuga. Jutustasime ja mängisime koos Twisterit. Õhtu venis üpriski pikapeale ja kell oli kusagil kahe ringis, kui alles magama sain.
Pühapäeval oli täiesti uskumatu ilma. Varjus +37 kraadi. Veetsime pool päeva Gretaga basseinis, sest mujal väga ei kannatanud olla. Õhtul sõitsime Jostiga siit seitse kilomeetrit kaugemale ühte väikelinna Zeveni. Seal on kurikuulus jäätise kohvik, kus tehakse imemaitsvaid jäätiseid. Need tõesti viivad keele alla ja seda me seal siis säämas käisime. Hiljem näitas ta mulle veel oma kooli ja pärast seda sõistime koju. Sellega mu pühapäev enamasti lõppeski, sest olin väga väsinud ja ei teinud enam midagi erilist.
Täna oli taas meil koolipäev. Ma olen kade, et teil seal punane püha, kõik puhkavad ja meie peame siin koolis käima. Hommikul tõusin seitsmest, et minna jooksma. Päris mõnusa fiilingu andis päevaks sisse. Aga täna jõudis meil ka kaks nädalat hiljem Asebratsaani tüdruk, kes ei saanud olla meiega algusest peale , kuna ei saanud viisat. Eks tal ole nüüd veidi raskem, kui meil, aga üritame teda kõik ikka aidata.
Ega muud vist väga ei olegi, lähen kohe taas jooksma. See on siin kuidagi mõnus ja seda tehes, saan ka ennast välja elada.

Teie olge seal kodus ikka tublid ja ilusat taasiseseisvumispäeva teile! :)


http://www.flickr.com/photos/85299966@N02/ Siin on link, kus saate ka näha pilte minu tegemistest ja toimetamistest :)

Heipa :)

Pole mitu päeva kirjutanud ja võtsin end nüüd taas käsile. Ega midagi põnevat iseenesest ei olegi. Muudkui kool ja kodu, kool ja kodu. Kolmapäeval oli naljakas situatsioon. Nad ei söö siin üldse tervislikult ja siis rääkisin Jostiga, et äkki sööks täna õhtul midagi muud peale saia ja fritüüritud kana. (vihjasin siis sllele, et sööks midagi tervislikumat). Ning mis meil siis õhtuks ikkagi oli, friikartulid ja pitsa, ta veel rõhutas seda, et see on tehtud pannipea. Te oleks pidanud mu nägu sel hetkel nägema, sest isegi Jost kohkus seda nähes. Nii ta vähemalt väitis. ;) Neljapäeval käisime türklastega väljas. Istusime niisama, nautisime ilusat ilma ja mängisime korvpalli. Vanematel oli koolis koosoleks ja kui Anette pärast koju tuli, siis rääkis ta minuga ianult saksa keeles. Alguses ehmatas päris ära, aru ei saanud ma väga millestki. Aga nüüd ta räägibki minuga ianult saksa keeles, see on tegelt päris hea. Ma olen selle ajaga nii üpris palju õppinud. Kui me üksteisest aru ei saa, siis võtame minu sõnaraamatu appi ja tõlgime üksteisele sõnu. :D
Reedel oli meil väike orjenteerumine linnapeal võistkondade kaupa. Muidugi võitsime meie. :D Õhtul tuli Kristel mulle külla. Istusime Josti sõpradega ning õhtu poole vaatasime koos Annaga Saksa filmi, mis oli üllatavlt hea.
Laupäeval magasin ma pool päeva sõna otseses mõttes maha. Lihtsalt ei olnud tuju mitte midagi teha. Ei tahtnud kohe voodistki üles tõusta. Sel päeval oli Hauke (host brother) sünnipäev. Õhtul tulid tal sõbrad ja oli väike grillimine. Võtsin siis ka sellest osa ning peale seda läksime Jostiga tal sõbranna sünnipäevale. Üsna igav pidu, isegi Jost ütles seda. Aga kui nüüd võrrelda meie pidusid nende omaga, siis meie oma ületab neid kümneid kordi.
Pühapäev läks ka täitsa aia taha, mitte midagi kasulikku ei teinud. Päev muudkui venis ja venis. Ma mõtlesin, et sel lõppu ei tulegi. Õhtul kül käisime Anette ja Roxyga põllul. Saime kokku Roxy sõbrannaga. Mängisind seal mõnda aega koos ja ma pildistasin neid. Peaks mainima, et isegi üllatavlt ilusad pildid tulid. Pärast seda läksime Anettega veel väiksele ratta tuurile. Täiesti kohutav, kui mõus on sõita mööda maisipõlde. See teeb kohe tuju heaks. Mis veel, siin kasvatatakse tohutul hulgal maisi ja Jan rääkis mulle miks. Nad ei kasvata seda ainult söögiks vaid ka sellepärast, et see hoiab väga palju loodust ja suhkrupeet samuti. Muidugi valmistavad nad sellest ka õlut. ;)
Täna siis taas kool ja kodu. Õhtul üheksa ajal käisin ka jooksmas koos Roxyga. 8 km, ise ka veel ei usu, et sellega nii kergelt hakkama sain. Ehk peaks isegi kaaluma hakkama Septembri maratoni, kuhu Jost läheb. 42 km ma ilmselt ei jookseks, aga mingi maa saaks ikka läbitud. Ma oleks enda üle siis väga uhke. :)

Aga tänaseks ongi vast jälle kõik. Olge siis tublid ja hoidke ennast.

Teie Triin :)

Natuke siis pühapäevast: Tõusime juba vara, sest kogu perega oli ühine hommikusöök, kuna Gretal oli sünnipäev. Isegi Ingrid( vanem host õde) tuli oma kutiga kaugelt kohale. Sõime ja siis hakkasime üheksast startima Klimahaus-e poole, mis asub Bremenhavenis. See on ilus sadamalinn. Hakkasime siis minema ja olime kuskil kilomeeter sõitnud, kui Jan helistab, et kuulge üks lehm hakkab sünnitama. Päris naljakas tundus see, siis nad kutsusid mind seda vaatama, see oli tõsiselt rõve kogemus, enam ma midagi sellist näha ei taha. See vasikas sündis surnuna, kuna ta pidi tegelt sündima alles septembri lõpus. Igatahes, see oli ikka jõhkralt rõve. Kui see kõik läbi oli siis hakkasime uuesti sõitma Klimahaus-e poole. Kui te teada tahate saada, mida see Klimahause sisaldas, siis ma ei oskagi seda väga seletada. Igatahes seal on teema ühe mehega, kes on käinud reisimas erinevates kohtades ja siis sa käid ruumist ruumi ja elad üle samu asju mida temagi. Tulime sealt siis tulema kuskil nelja paiku aeg. Pikk sõit oli ja üpris väsitav päev ning jälle magasin ma autos. Jõudsime siis koju, mängisime veidi jalgpalli ja vaatsime Remember me saksa keeles. Õhtul vaatasime Olümpiat ja meie õhtusöök oli sel ajal kolme peale koos Josti ja Annaga, viis liitrit jäätist, kilo kummikomme, kümme kringlimoodi Asfaladipurustajat (saiad, mis on kivikõvad)ja muidugi ka krõpsud. Nii ma siin siis paisungi. :D
Eile oli mu esimene koolipäev. Ma ei elan sellest külast (mina siiski kutsuks seda linnaks, aga nemad ütlevad küla) kus kool tomub 10 km kaugusel. Pidime siis hommikul üheksaks sinna minema. Läksin koos ema, isa ja Jostiga. Seal oli kõigil algul ühine hommikusöök ja pidime ennast perede kaupa tutvustama. Läksime klassiruumi ja teised läksid minema. Mängisime seal algselt mingeid tutvumismänge ja ega õppinud sel päeval väga midagi. Ainult Ich bin, Ich komme aus Estland, Ich bin 17 Yahre alt jne. Saime siis oma vajalikud materjalid ja neljast lõppes kool. Koju jõudes, olin suht väsinud, lebotasin veits niisama ja siis tuli jälle Jan ja jutustas minuga. Mingiaeg kutsus Greta meid sööma, käsime söömas ja siis ta tuli jälle. Õnneks Greta päästis mu ja kutsus lauatennist mängima (on vist lauatennis, ma isegi enam ei mäleta, igatahes mõtlen ma table tennis :D ). Enamasti mängime seda iga päev, varsti olen päris osav, ehk tagasi tulles Väints võtab mind isegi mängima. Aga see selleks, mängisime, tulime tuppa, vaatasime Olümpiat ja mängisime lauamänge. Peale seda, olin ikka üpris väss ja läksin ikka vägaväga vara magama.
Tänasest päevast siis nii mõndagi: Kell üheksa pidime juba kooli minema ja tõusin peale kaheksat. Uskumatu, ma magasin pea 11h, aga ikka üles ei saanud. Sõin ja Jost pidi mu kooli viima, aga ta on paras laiskvorst ja siiski magas (andis mulle lubaduse, et homme viib mind kindlasti ja tuleb veel lohutuseks järgi ka), ning Anette (host mutti) viis mu kooli. Ege (Türgi kutt) võtsime siis ka tema peale, sest ta elab ainukesena minuga samas külas. Te ei kujuta ette ka, kui nõme on see, et me kõik ei ela ühes kohas koos. Kõik teevad midagi koos ja siis me ei saagi, kuigi olen mõelnud, et ütleks Jostile, et ole kena ja vii mind, aga ma isegi ei tea miks ma seda teinud ei ole. Ehk kui mõni teine päev, siis kui kõik koos midagi plaanis teha on, siis ütlen talle. Ok, see vist ei olnud kõige vajalikum informatsioon. :D Aga jõudsime siis kooli ja meil jäi üks väike ülesanne ka tegelt kodus teha. Iga päev peab õppima ühe uue sõna, mida järgmine päev ette kannad. Kandsime siis need ette ja hakkasime verbe ja asju õppima. Kusjuures mis on veider on see, et ma ei mäleta
enam eesti koolis õpitust väga üldse. Midagi on meeles, aga väga vähesel määral. Ma pean ära mainima ka seda, et meil on seal viis türklast, kaks lätlannat ja üks norrakas. Üks Türgi tüdruk arvab, et ta on meist kõigist räigelt üle ja jõhkralt üritab koguaeg tarka panna. Me üldse ei salli Kristeliga teda. Koguaeg kirume taga. :D Aga selliseid need eestalsed kord juba on. Kusjuures türklased oskavad jõhkralt hästi saksa keelt, me ülejäänud Eurooplased ei jaga väga seda asja nii kiiresti. Läksime siis lõunale ja tegime endale ise süüa. Kusjuures igaüks sai ülesande ja mina pidin salatisse porgandeid tegema. Ma ei ole selline õpetaja tüüpi inimene, aga need teised, kes ka salatit tegid, kõiki hakkasin ma kohe õpetama, et ei, seda ei tehta nii, vaid nii ja seda lõigud nii ja nii. Aga andke andeks, aga ma tõesti ei taha 2cm kurgi viile salati sisse. Okei, poistest sain ma aru, et ei oska ja näitasin kuidas teha, isegi Efe tuli mind pärast tänama. Aga tüdrukud võiksid ju siiski osata. Niisiis saime valmis ja aega jäi veidi üle ming läksime välja mängima. Mängisime hargi kulli :D Tulime tagasi kui toit valmis sai ja hakkasime sööma. Appi kui hea see oli. (mingi pasta teema) Igatahes sõime me ennast Kristeliga lõhki. Läksime tagasi kooli ja tegime paaristöid. Kell läks kui lennates. Saime kodutöid ka üpris palju ja ma tahtsin küsima hakata, et kas ekooli ka panete. Rääkisin seda ka Kristelile, ta muidugi sai kõhutäie naerda. Saime koolist lahti ja Ege host ema tuli meile järele. Jõudsin koju ja Jost küpsetas mulle vahvleid. Sõin neid moosi, vahukoore ja Nutellaga. Mul on tunne, et ma panen varsti seda nussat makaronide peale ka, igale poole topin alati seda. Igatahes need vahvlid olid parimad. Ja nüüd siin kriban teile. Greta tahtis jalgpalli mängida, aga meil vihma sajab. kusjuures vihma sajab pea iga hommik. Kristeliga arutasime seda, et tahaks jõhkralt päikest võtta ning ilmselt lähme mõni vaba päev väli ujulasse või kuidas nad seda ka ei kutsu. Igatahes igas natukese suuremas külas on see olemas. Muidugi minu omas mitte.
Aga ma pole teile veel seda kirjutanud, et ma elan farmis, kus on 165 lehma, 10 kassi ja koer ( kes jumaldab mind ;D). T
egin Eestis Gretale sünnipäevaks käevõru ja kui ta seda kingitust mängi, oli ta vist päris pettunud, ma vähemalt arvan nii. Ta on jõhkralt poisilik tüdruk, sünnipäevaks sai ka selliseid asju, et ma vaatasin et nagu mida, mingi homer simpsoni kausi, Star Wars-i lego, mingid jalga logoga staffi. Ta on väga poisilik tüdruk ja kogu tema elu keerleb jalka ümber. Isegi Inga ütles seda. Muidu on kõik väga vii ja ma tunnen ennast siis nagu kodus, aga nagu farmile kohane, eriti veel lehmadele, siis te võite arvata mis lõhn meil sii koguaeg on. Algul oli päris harjumatu, aga nüüd ma isegi ei tunne seda, aga ainuke asi mida ma põen, on see, et see jääb ka mulle külge. Iga päev ma küsin Kristeli käest, et kas tunned, on juba külge hakanud? :D Ning mis veel, üks nädalavahetus pidi Kristel siia tulema, tal pere sõidab paarisk päevaks puhkama. Ma päris ootan juba seda, et ta saaks ka elada seda maaelu :D

Aga tänaseks vist ongi kõik. Üritan teid ikka kõigega kursis hoida. :)

tschüss


NB: Võite leida üpris palju kirjavigu ja mu lause ehitused ei ole ka ehk kõige paremad, aga küll üle elate ;)

Germany, here I am

Kõigepealt pajatan veidi eilsest. Tõusin juba kell kolm, sest kohver oli küll koos, aga ülekaalus ja see oli vaja 23 kg peale saada. Nii ma siis sorteerisin seal, et mida võtta ja mida jätta. Paras peavalu oli see küll. Hakkasime siis veerand viiest minema ja teepeal ootasid mind Madis ja Liisa. Läksin ja jätsin nendega siis VEELKORD hüvasti ja kordasin koguaeg Liisale, et ei tohi nutta, ei nuta ja mis ma ise siis tegin, istusin autosse ja nii kohe need pisarad lausa vägisi voolasid. okei, see selleks. Jõudsime siis lennujaama. Seal sain kokku YFUkaga kes andis paberid ja veel osad näpunäited. Läksime check in-ni tegema ja mu kohver oligi ülekaalus, mis siis ikka, tõstsime osad asjad Kristeli kohvrisse ümber. Jätsime siis ka kodustega hüvasti, veits emotsionaalseks kiskus, aga seda oligi ka arvata. Nii, ootasime siis oma lendu ja saime kokku Margi ja Claudiaga (üks tšikk oli veel, aga nime ei mäletanud me neist keegi :D), kes läksid ka Saksamaale, aga ma ei mäleta enam kuhu. Igatahes saime siis õigeaegselt Eestist miena. Aruturasime veel Kristeliga õhku tõustes, et mitte mingisugust tunnet küll ei oleks, et läheks kuhugi nii. Okei, jõudsime siis Amsterdami kuskil üheksa aeg. Lend pidi minema kuskil pool kaks. Oootasime ja ootasime. Istusime kuskil tund arvutis (seal oli tunnine piirang ühe arvuti kohta). Ükshekt viskask üle ja otsustasime nats ringi vaatama minna. Tulime normaalseks ajaks tagsi, et ei hilineks jne ja mis siis välja tuli, et lend lükatakse veel edasi ja hoopis teine gate on ka. Siis jälle ootasime ja ootasime. Siiber sai juba sellest niisama passimisest. Ükshetk saime siis ka lennuki peale ja põhimõtteliselt kohe, kui ma maha istusin, nii kohe ma ka magasin. Nii, et ma ei tea üldse, millal me õhku tõusime ja ei tundnud seda ka. Ärkasin üles kuskil 15 minutit enne maandumist. Kusjuures siis hakkasid sees vaikselt juba liblikad lendama, ärevus oli sees. Jõudsime siis Bremenisse (jube väike lennujaam), saime ka kohe kohvir, mitte ei pidanud ootama. Tõstsime minu ajsd Kristeli kohvrist välja ja läksimegi välja teiste juurde. Soe vastuvõtt oli. Ootasid mind paberiga, kuhu oli peale kribatud suurelt ja värviliselt Triin. Hakkasime siis kodu poole minema. Bremenist siia on kuskil ümardatult 40 km. Jõudsime koju, Jost näitas maja, mis on nagu hiiglaslik. Ma ei mõista, mida nad teevad ühes majas kuue elutoaga, see on veits veider, neli kööki on ka. Maja ise muidu on neljakordne. Igahates ka mul on oma tuba. Niisiis nägin maja ära ja läksime välja lauatennist mängima koos Josti (mu host vend) , Anna (Josti tüdruk) ja Gretaga (host õde), õnneks me kõik sakkime selles mängus ühtemoodi.Pärast tagusime veel veits ka palli. Hakkas vihma sadama ja tulime tuppa. Jost läks oma 10-ne kilomeetrilsele jooksu tuurile, mida ta teeb kusjuures igapäev. Me siis istusime nende niinimetatud snack-i köögis ja tagusime Unot. Andsin üle siis ka oma toodud kohukesed, leiva jne ja muidugi ka vägaväga suurel hulgal Kalevi staffi. Nad proovisid küll kohukest, nad ei öelnud, et see halb on, aga näost sain ma aru, et ega see neile väga vist maitse ka. (jääbki rohkem mulle :D) Mingiaeg hakkasime tegema salatit, et õhtust süüa. Vaatasime veits Olümpiat ja läksimegi siis sööma. Tavaline grill, kartul ja salat. Ahhhjaaa muidugi kuklid ju ka, neid küll unustada ei saa. Ma murdsin oma lubadust, aga ega ma tegelt ei kahetse ka, üli hea oli kusjuures. (Lubasin, et ei söö just nimelt saia terve aasta). Mis on aga minu jaoks veidi harjumatu on see, et nad söövad õhtust kell üheksa, nagu what? (Kallis venna, siin ongi põhjus, miks te ei näe Saksamaal ilusaid ja saledaid naisi :D ) Kui me lõpetasime, siis tuline Josti, Anna ja Gretaga nii nimetatud minu tuppa. Istusime, näitasid neile arvutist oma peret, ja sõpru. Sõime jäätist, vaatasime Olümpiat, näitasin neile Saksa-Eesti sõnaraamatud, üritasid seal midagi õppida, ise naersid kõht kõveras. Kell oli kuskil 11 läbi kui magama hakkasime minema. Mul oli tervest päevast jõhker väsimus ja nii kohe, kui ma voodisse sain, nii kohe ka magasin. Tõusin hommikul nats enne 12-st. Ma magasin nagu kuninga kass, lihtsalt supper hea. Tõusin ja läksime kohe lõunat sööma. Neil on kindel kellaaeg, et igapäev söövad kell 12 lõunat. Istusime lauas ja siis vanaisa ütles paar sõna, millest ma muidug midagi aru ei saanud. Nad on õigeusklikud. Ma tundsin ennast sel hetkel veidi kohmetult ja ebamugavalt, kuna ma ei osanud kuidagi olla sel hetkel. Ahhjaa, neil on ka komme süüa õhtuseid jääke lõunaks, soojendavad üles. Sõime ära ja siis luges vanaisa jälle. Peale sööki, tegi Anna mulle mitu ettepanekut, et mid ma teha tahan. Helistas mulle siis Anette (host mum) õde Ingrid ja kutsus mind koos Greta ja Anettega loomi vaatam. Otsustasingi siis nende kasuks ja läksime siis Bremenisse. Anette pakkus mulle, et kas ma tahan autoga sõita, ma siis seletasin et eiei, ma ei tohi, ega oska ka :). Sõitsime bremenisse messi halli, kus ootas meid juba Ingrid. See oli tohutult suur. Seal toimus loomade mess, kus sai osta igast looma staffi, siis oli veel loomadel competition. Rõhk oli siiski koertel, aga seal oli ka kasse, koduloomi ja ka mingi väike džungli teema. Jalutasime seal siis ringi. Ingid uuris väga palju igasugu asju minu käest, õpetas mulle lauseid ja sõnu Saksakeeles ( Ta on Saksakeele õpetaja), aga need mul juba meelest läinud. ;) Muide, seal kasside näitusel, või kuidas seda ka ei nimetaud olid paberid, kus rääkis järgmisest kasside konkurssist mis toimub novembris TALLINNAS, minge vaatama. Ahhjaa, Ingrid on väga palju lugenud Tallinna kohta ja ta tahab sinna minna, nii ta mulle ütles. Ehk siis tõesti tuleb, kui ma koju tagasi jõuan kunagi. Leidsin ka endale seal uue truu sõbra ( NB! armastan retriivereid). Ta vist ise ka kiindus minusse. Veetsin temaga koos pea veerand tundi. Igatahes, kui ma koju jõuan, siis ema ja isa, hoiatan ette, et ma siis võtan endale ka ühe! :D Tulime sealt lõpusk mingiaeg tulema ja läksime jäätist sööma. Jätsime Ingridiga hüvasti ja hakkasime kodu poole sõitma. Muidugi olin ma nii väsinud, et magasin autos. Jõudsime kohale. Mängisin veidi Roksyga (koer). Ja peale seda kriban teile nüüd siin. Üpris kaua juba. Ok, Jan-Christofer ( host brother) tuli. (just lahkus) Rääkisime temaga pea tund maast ja ilmas. Tegime kokkuleppe, et homme lähme ratastega kooli vaatama, kus algab esmaspäevast mu keelelaager. Täna lähme ka küla tiirule.
Ok, aga nüüd vist ongi kõik. Pilte lisan hiljem.
Olge siis tublid. :)

Tschüss

Kõik on alles alguses

Alustuseks pean kindlasti ära mainima seda, et ma ei ole kõige aktiivsem blogi pidaja, aga siiski üritan anda endast parima, et saaksite ka osa minu seiklustest.
Kahjuks ongi juba aeg seal maal,et pean jätma Eestiga hüvasti ja homme hakkan ma seadma samme Bremeni lennu peale. Kuidagi kiirersti on see aeg lennanud, et ei ole õieti arugi saanud, mis tegelikult toimub. Mul ei ole siiani kohale jõudnud, et ma lahkun aastaks. Selline tunne, nagu tuleks nädala pärast tagasi. ;)

Soovin teile kallitele sõpradele kõike ilusat järgnevaks aastaks ja hoidke mind ikka uudistega kursis ka. :)

Päikest teie päevadesse,

Teie Triin